SF Eesti Seltsi veavad töökad eesti naised
“Sain Sinu kontaktid Ingridi käest…” või “Sa ju kindlasti ka tunned seda Ingridit…” – sellise sissejuhatusega tutvuvad nii alles äsja San Francisco lahe äärde kolinud eestlased, kes otsivad rahvuskaaslastest tuttavaid, aga ka juhatavad “vanad kalad” teed uutele tulijatele.
See imeline Ingid, keda kõik tunnevad ja teavad; kes kõiki omavahel kokku viib ja tuttavaks teeb, oma vabast ajast teisi ennastsalgavalt abistab, on Ingrid Arulaid Echter, kes juhtis kolm aastat presidendina Eesti Seltsi tegemisi.
Minagi puutusin Ingridiga esimest korda kokku just seepärast, et mul oli tema abi vaja. Korraldasin möödunud aastal enne vabariigi aastapäeva Stanfordi ülikooli ärikooli tudengitele Eestit tutvustavat üritust ja sain sõbra käest Ingridi kontaktid. Ingrid, kes oli sel ajal viimaseid päevi beebiootel ja korraldas parajasti Eesti Seltsi vabariigi aastapäeva pidu, oli lahkelt valmis nõu ja jõuga aitama. Kuu aega hiljem kohtusime sealsamas aastapäevapeol. Kuigi tal oli korraldamist ja toimetamist küllaga, tuli ta pooljoostes minu juurde, et mind omakorda kellegagi tuttavaks teha. Teda jagus kõikjale, paarinädalane Ellie Katherine kaenlas. Kui paljude noorte emade jaoks neelab lapsega tegelemine kogu nende aja, siis Ingridil on jaksu ja tahet olla sotsiaalselt aktiivne, ta on igal üritusel kohal ja valmis kaasa lööma. Tema jaoks on ööpäevas ilmselt rohkem tunde kui 24.
Ingridi aktiivsel eestvedamisel, pealekäimisel ja taganttõukamisel toimus suvel San Franciscos suur ühendüritus LEP-ESTO, mis meelitas kokku üle tuhande huvilise märksa kaugemalt kui ainult USA läänerannikult. Ingrid tunnistab, et üleilmselt tuntud ESTO-päevadega kombineeritud Lääneranniku Eestlaste Päevad oli tema jaoks suurepärane kogemus, mis õpetas protsesside haldamist, meeskonnatööd, inimeste kaasamist ja nendega arvestamist… ning oli mõistagi väga-väga väsitav.
Käivitaja
Ingrid on ise ka Bay Area’s tegelikult üsna uus. Ta kolis siia neli aastat tagasi abikaasa Adam’i töö tõttu idarannikult, kus oli varem elanud kümmekond aastat.
Ameerikasse tuli ta 18aastaselt, kui asus lapsehoidjana tööle New York’is. Seal oli ta külastanud ka kohalikku Eesti Maja, kuid ühel hetkel tundis, et eestlastega suhtlemine oli end ammendanud. Aastaid hoidis ta end rahvuskaaslastest teadlikult eemale. “Bay Area’sse kolides sain aru, et mul on teisi eestlasi ikkagi vaja. Ja kui ma hakkasin siinse seltsi tegemistes kaasa lööma, muutusin ka tõeliseks patrioodiks.” Tema sõnul ei saa miski selle vastu, et sarnase mõttemaailma ja kultuuritaustaga eestlased – elagu nad kustahes maailma otsas – lihtsalt mõistavad teineteist poolelt sõnalt ja saavad asjadest kokuvõttes ühtmoodi aru.
Kohalike eestlaste tegemistest hakkas ta aimu saama puhtalt asjaolude kokkusattumise tõttu: ta sattus elama samasse majakompleksi pikaajalise Eesti Seltsi juhi Silver Stoltseniga, kes nägi Ingridis väärilist mantlipärijat.
“Kõige parem asi, mis mina nende kuue aasta jooksul tegin, oli Ingridi leidmine,” jääb 17. aastat Bay Area’s elav ja internetiturundusega tegelev Silver tagantjärele tagasihoidlikuks. Päris tõsi see siiski pole, kuna Silver oli lisaks vabariigi aastapäeva tähistamise vedamisele käivitanud igasuvise Balti pikniku. Idee sellise ürituse korraldamiseks tuli Silveril San Francisco riiklikus ülikoolis majandusõpingute raames üht kursust võttes, kus anti ülesandeks teostada projekt, mille täideviimine tundus esmapilgul ilmvõimatu. Silver suutis mitusada kolme Balti rahva esindajat kokku tuua, et spordis mõõtu võtta ja nautida üheskoos rahvusroogasid. Tänavu toimus eestlaste, lätlaste ja leedukate ühisüritus juba üheksandat korda.
Inimhingede insener
“Silver ütles mulle, et ega sul väga palju ei olegi teha, vaja on korraldada kaks üritust aastas: vabariigi aastapäev ja Balti piknik,” räägib Ingrid. Need üritused olid aastakümneid olnud 1950ndatel asutatud Eesti Seltsi seltskondlikud alustalad.
Ingrid muidugi ei piirdunud nende kahe üritusega. Et ise kohalikke eestlasi paremini tundma õppida ja inimesi koos ühise asja nimel tegutsema panna, korraldas ta esimese üritusena vabatahtlikele koristuspäeva San Francisco loomaaias. Sinna tuli oodatust märksa enam rahvast, alates sülelastest kuni 80aastasteni ja kõik olid vaimustuses, sooviti veel ja veel selliseid üritusi. Nii sündiski juba järgmine üritus: peenarde rohimine Alcatrazi vanglasaarel. Ja siis juba ühine verivorstitegu, kus vanemad said noorematele õpetada tarkust, kuidas ise jõuluvorste teha.
“Minu eesmärk oligi ühendada eri generatsioonid ja rakukesed omavahel,” seletab Ingrid oma strateegiat inimeste juhtimisel. Ta on muide õppinud ülikoolis ärijuhtimist ja töötanud massazhiterapeudina, kuid ilmselt on tal hea loomulik vaist inimhingede tundmisel.
“Võtsin enda eesmärgiks iga siia kolinud eestlasega ise kokku saada, et kõik tunneksid ennast kaasatuna ja osana meie ringkonnast. Kui ma mõne tuttavaga rääkisin, siis küsisin alati: “Ütle mulle, kes on eestlased Bay Area’s!”, nii et kui ma kedagi neist veel ei tundnud, siis palusin ennast tutvustada.”
Aeg võtta puhkust
See taktika tasus end ära: “Kui alustasin, oli 60-80 kohalkäijat, nüüd umbes 170,” viitab ta eestlaste ühisürituste populaarsuse kasvule. Eks “värsket verd” ole lisandunud nii kohalikku eestlaskonda kui ka seltsi aktivistide hulka. “Minu eesmärgiks oli üritused käima tõmmata, et siis ise kõrvale astuda,” võtab Ingrid oma tegemised kokku.
Loomulikult tegi Ingrid kõike seda vaid õhinapõhiselt, patriotismist ja kohusetundest. Ega eestlane ju liiga sageli tule ka tänulikult õlale patsutama. Pärast ESTO-päevi, mis tõi küll tunnustust, kuid samapalju ka kibedat kriitikat, tundis ta, et enam tõesti ei jaksa endast anda ning tuleks keskenduda vaid iseendale ja oma perele.
“Ellie on minu elu suurim hobi,” vastab Ingrid küsimusele, kas tal on nüüd lõpuks aega pühenduda ka oma hobidele. “Juba 3-4aastaselt lasteaias teadsin, et tahan olla ema. Nüüd siis on mul see aeg käes, et seda täiega nautida!”
Oktoobris panigi ta Eesti Seltsi presidendi ameti maha. Aga igal eestlaste üritusel on ta endiselt kohal ning kontakte vahendab endise entusiasmiga. “Puhata” ei mallanud Ingrid siiski kuigi kaua, uuest aastast on ta ametis Põhja-Euroopa start-uppe Californias maale toova Silicon Vikingsi tegevjuhina. “Eesti tõmbab põhjamaade – Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi – kampa järjest enam sisse,” naerab Ingrid. “Andrus (Viirg) tegi otsa lahti ja nüüd mina omakorda hakkan järjest rohkem Eesti asja seal kaasa tooma ja läbi suruma!”
Uued tuuled
Seltsi tegemised ei jää seepärast unarusse, kaugeltki mitte.
Koos Ingridiga on juba mõnda aega tegemisi vedanud Mai-Liis Bartling, kes nüüd presidendirolli üle võttis. Mai-Liis jätkab seltsi senist arengusuunda, kuid loob oma rahuliku ja tasakaaluka olemisega kindlasti ka uue näo.
“Minu jaoks on keeleringi ja lastekooli tegemine nagu maja ehitamine: sa paned kindlad tükid õigete kohtade peale,” räägib Mai-Liis.
“Ma olin kasvanud Los Angeleses igasuguste Eesti tegevuste keskel,” põhjendab ta, miks ta rahuliku pensionipõlve nautimise asemel kaks aastat tagasi aktiivselt eestlaste seltsi tegemistesse sukeldus. Ju tundis ta moraalset kohust võtta teatepulk üle aktiivsetelt inimestelt, kes olid San Franciscos Eesti Seltsi tegemisi aastakümneid vedanud, kuid ei jaksanud seda enam teha.
N.ö “teise põlve” eestlastest tuttavate ringis tekkis arutelu, et võiks püsti panna keeleringi, sest paljud tundsid end emakeeles väljendades pehmelt öeldes ebakindlalt. Korraldajate endi suureks hämmastuseks tuli juba esimesel korral kokku 15 keelehuvilist ning see ind ei ole aastatega raugenud. Pigem vastupidi.
Kuna samal ajal asuti planeerima ka San Francisco LEPi, hakati üheskoos välja andma ka uudiskirja. Kord kuus ilmuv leht saabub e-posti 275 inimesele ja 60 inimesele paberil trükituna pärispostkasti.
Nüüd on käima pandud ka kaks korda kuus San Mateos ja Berkeley’s kokku saav lastekool.
“Kui lapsed hakkavad omavahel inglise keeles rääkima, siis vanemad avastavad, et tuleb kuidagi pingutada, et Eesti juuri säilitada,” teab Mai-Liis üha kasvava huvi põhjuseid.
Kaugel maal
Mai-Liis räägib ise suurepärast eesti keelt hoolimata tõsiasjast, et Eestis ei ole ta päriselt kunagi elanud. Ta sündis 1953. aastal Saksamaal, kus ta sõjapõgenikest vanemad olid kohtunud Augsburgi põgenikelaagris. Elu sõjapõgenikuna võõral maal ei olnud kaugeltki mite lihtne ja ema tuli kahe tütrega 1956. aastal Ameerika Ühendriikidesse Los Angelesse, isa jäi eksiilkonsulina Bonni esindama Eestit. Ülejäänud maailma jaoks oli Eestist saanud osake suurest punasest Nõukogude Liidust, mis võttis enda alla kuuendiku maakera maismaapinnast.
“Me ei teadnud, mis Eestist saab ja kas me sinna kunagi üldse pääseme,” meenutab ta lapsepõlve.
1974. aastal pääses ta siiski koos õega esimest korda Eestisse. “Meie ootusärevus oli suur. Oli hämmastav kogemus näha seda maad, millest olin nii palju kuulnud ja esimest korda kohtuda meie perekonnaga. Nägime aga kohe, et elu oli neile raskem.” Hiljem on ta Eestis käinud muidugi veel mitmeid-setmeid kordi ja näinud rõõmuga, kuidas elu seal aina paremaks läheb.
“Praegu on Eesti maine Ameerikas hoopis teistsugune,” tõdeb Mai-Liis uhkelt. Kõik inimesed, kellega ta Eestist rääkima satub, teavad seda väikest vaprat riiki, mis murdis end laulva revolutsiooniga Nõukogude Liidust välja, samuti on väga tuntud lugu meie e-riigist.
Kange töötegija
Tema ema rabas kahe tütre kõrvalt kõvasti tööd teha ja õpetas ise elus hakkama saama. 98aastane ema kolis 20 aastat tagasi Los Angelesest Oregoni ja ajab tänaseni edukalt ise omi asju.
“LA oli kasvamiseks suurepärane koht, juba 50ndatel oli seal palju mitmekesisust,” meenutab Mai-Liis. Häbeliku ja vaikse tüdrukuna pidi ta kõvasti pingutama, et pidevalt kõigile seletada, kust pärineb tema kummaline nimi ja mis koht see Eesti ikkagi on. Siiski oli ta oma Eesti juurte üle uhke. Liiati oli LAs sel ajal juba päris korralik Eesti kogukond, tegutses Eesti Maja, laste- ja noortekool, rahvatantsurühm jne.
Iga kahe aasta tagant toimusid Lääneranniku Eestlaste Päevad (LEP), mis tõid Mai-Liisi 1959. aastal esimest korda ka San Franciscosse. “Mõtlesin, et see on üks imeline koht!” mäletab ta toona 6aastase tüdruku muljeid oma tulevasest kodulinnast.
Õppides UC Santa Barbaras linnakeskkonna erialal, kohtus Mai-Liis oma tulevase abikaasa Don’iga ning pärast ülikooli kolisidki nad mehe kodukanti Bay Area’s. Ta asus tööle Golden Gate National Recreational Area’s, mis haldab lisaks samanimelisele pargile ka igal aastal miljoneid turiste meelitavat Alctrazi vanglasaart, rannikusekvoiade kaitseala Muir Woods’i kui mitmeid teisi kaitsealasid kolmes maakonnas ümber San Francisco lahe. 31 aasta jooksul pidas ta erinevaid ameteid, viimased üheksa aastat juhtis Mai-Liis parkide keskvalitsust, mille 300 töötaja seas on nii tuletõrje- kui korrakaitseüksus kui ka planeermisosakond. Enda suurimaks töövõiduks peab ta endiste sõjaväerajatiste Fort Baker’i ja Presidio põhjalikku ümberehitust mugavaks puhkealaks.
56aastaselt tundis ta, et on aeg minna teenitud puhkusele ja pühenduda rohkem perekonnale. Mai-Liisi kolmest lapsest noorim oli veel keskkoolis ja 93aastane ema vajas rohkem perekonna tuge. Nüüd on noorem poeg biokeemia tundeng samas ülikoolis, kus ta ise kunagi õppis. Vanemal pojal on filosoofiakraad ning ta töötab Alcatrazil, aidates külalistele saarereisi meeldejäävaks muuta. Tütar Linnea sai oma kraadi molekulaarbioloogias ning on tegutsenud mitmes valdkonnas. Praegu aitab ta disainerina emal toimetada Eesti Seltsi uudiskirja ja lööb ka muidu aktiivselt kaasa seltsi tegemistes.
Mis saab edasi?
Nii Mai-Liisi, Ingridi kui Silveri jutust käib korduvalt läbi sõnapaar “Eesti maja”.
Eesti Maja on olemas nii Portlandis, New Yorkis, Los Angeleses kui mõistagi Kanada eestlaste seltsidel, aga San Franciscos seda erinevatel põhjustel tänaseni ei ole. Eestlased on mõnikord ürituste korraldamiseks üürinud maja lätlastelt, kuid see pole siiski päris see. Eesti on küll e-riik ja “virtuaalne Eesti Maja” ehk sõbragrupp Facebook’is on tänapäeval möödapääsmatu suhtlusvahend, kuid inimesed tahavad ka päriselus kokku saada ja näost-näkku suhelda.
“Eesti Seltsi jaoks oleks kõige olulisem leida oma maja,” nendib Silver. “See annaks kindla koha, kus kohtuda, inimeste kontakte jagada ja vajadusel ka külalistele peavarju pakkuda. See tugevdaks ühistunnet.”
