Stanfordi raamatukogu Eesti “nägu”
“Ma olen elukutselt ajaloolane ja mulle meeldivad kõik Eestiga seotud teemad,” ütleb Liisi Eglit (26) enda tutvustuseks ühel järjekordsel seltskondlikul koosviibimisel, kus on õhtu otsa räägitud vingetest tehnoloogilistest lahendustest, mis tooks meile helgema tuleviku. Kui kuulajad hetkeks justkui jahmunult vakatavad, lisab Liisi naljatades: “Minu suurim saladus on see, et ma olengi PÄRISELT ka ajaloolane!”. Pinge hajub, kõik naeravad ja minevikku uuriv Liisi sulandub sujuvalt tulevikumuutjate seltskonda.
Liisi ei liialdanud. Olgu tegu Euroopast võrsunud start-up-ettevõtete tutvustuspaneeliga Stanfordi inseneride loengusaalis, Eesti küberkaitse spetsialistide võõrustamisega Palo Alto söögikohas või Eesti seltsi jõululaadaga Sunnyvale’is, Liisit võib näha pea kõigil Bay Area üritustel, mil vähegi midagi pistmist Eestiga. Veelgi enam, paljusid üritusi tema ise korraldabki, sest tema töö ja südameasi on tutvustada Eesti kultuuri ja ajalugu nii ameeriklastele kui tervele maailmale.
Liisi Eglit on veidi üle aasta töötanud Stanfordi Ülikooli raamatukogu Balti õpingute assisteeriva kuraatorina. Kui stereotüüpse ettekujutuse järgi peaks üks raamatukogutöötaja istuma vaikselt raamaturiiulite vahel ja nokitsema vaikselt köidete süstematiseerimise kallal, siis Liisi töö paistab oluliselt rohkem välja.Möödunud aasta juuni lõpus korraldas ta Stanfordis ESTO-päevade raames suurejoonelise konverentsi väljaspool Eestit asuvate eestlusega seotud arhiivide, raamatukogude, muuseumide ja uurimustöö võimaluste tutvustamiseks.
Novembris toimus samas eesti kultuuriõhtu, kus näidati saalitäiele huvilistele kaht Eestist jutustavat dokumentaalfilmi. Liisi oli laval, kus ta mõjus usaldusväärselt ja enesekindlalt. On ilmselge, et valdkond, millest ta räägib, on talle peensusteni tuttav ja ta on oma eriala suur fänn.
Mälu jõud
“Liisi oli omandamas doktorikraadi ajaloos, ta oli töötanud arhiivis ja tal oli selge visioon, kuidas kogu luua,” võtab Stanfordi raamatukogude juht Michael Keller kokku põhjused, miks just Liisi kaks aastat tagasi terve hulga kandidaatide seast välja valiti. “Nüüd on ta meie “nägu” ja Baltikumi-teemade eestkõneleja.” See on korraga suur au ja mõistagi ränk kohustus
Kolm aastat tagasi korraldati Stanfordis kohalik konkurss, kust ei leitud ühtegi kandidaati, kes oleks piisavalt kursis Baltikumi ajalooga. Eestis korraldatud konkurss tõi kokku päris mitu tugevat kandidaati, kellest kolm parimat lennutati Stanfordi vestlusele, milles Liisi osutus kõige veenvamaks.
“Liisiga oli kõige lihtsam jutule saada,” lisab Sylvia Thompson, Olga Kistler-Ritso tütar ja ema asutatud sihtasutuse president. Praegugi saavad nad aeg-ajalt Liisiga kokku, et arutada igapäevaseid küsimusi ja hoida kätt pulsil.
Just Kistler-Ritso Sihtasutus ongi peamine jõud, mis tõi Stanfordi nii Balti kogud kui ka Liisi seda kureerima. II Maailmasõja keerises Eestist põgenenud ja hiljem Ameerikas arstina töötanud Olga Kistler-Ritso otsustas Tunne ja Mari-Ann Kelami ning president Lennart Meri julgustamisel rajada oma kunagisse kodulinna Tallinna muuseumi, mis aitaks eestlastel mäletada nende riiki viimase sajandi jooksul laastanud okupatsioone.
Kistler-Ritso Fond asutati 1998. aastal ning aasta hiljem oli paigas muuseumi tulevane asukoht ning ekspositsioonide jaoks asuti koguma dokumente ja esemeid. 2003. aastal avati pidulikult Eesti Lähimineviku Okupatsioonide Muuseum, mida on tänaseks külastanud üle 300 000 huvilise. Muuseumi materjalidega saab tutvuda ka muuseumi kodulehel.
Okupatsioonide muuseum teeb tihedat koostööd Stanfordi ülikooliga. Muuseumi nõukokku kuuluv Michael Keller näeb sel olulist missiooni rahvusluse alalhoidmisel: “See aitab mäletada Eesti okupeerimist ja selgitada, et (Teise Maailmasõja käigus) Eestit ei vabastatud, vaid annekteeriti. Juba ainuüksi selle teadmisega saab tulevasi samalaadseid võimalusi ära hoida.”
Keller lisab, et tänased noored ja paljud väliskülalised ei pruugi muidu aru saadagi, millise hüppelise sotsiopoliitilise murrangu Eesti pärast taasiseseisvumist läbi käis. “Eesti on täiesti fenomenaalne edulugu!” kiidab Keller, kes on Eestis viimase paari aasta jooksul käinud korduvalt ning kavatseb ka tänavu suvel laulupeol kogu perega kindlasti kohal olla.
“Eestlased on nutikad ja silmapaistvalt töökad,” lisab ka Sylvia Thompson, kes on alati uhkusega rõhutanud oma eesti päritolu. Eestit külastas ta esimest korda 1976. aastal ning pidi tõdema, et see maa oli tõesti just nii ilus nagu ema talle oli kirjeldanud. Vastupidiselt ootustele oli ta positiivselt üllatunud, et Tallinnas sõitis ringi “päris mitu autot” ja kohalikus poevõrgus leidus isegi seepi. “Olukord oli parem, kui me oskasime arvata,” pidi teismeline Sylvia tõdema.
Teist korda külastasid nad Eestit pärast taasiseseisvumist ja sealt edasi hakkaski idanema mõte luua sihtasutus, mis aitaks mäletada hiljutisi okupatsioone. Juba nõukogude okupatsiooni lõpuaastail, n.ö perestroika-päevil sündinud Liisi ülesanne on nüüd omakorda aidata seda mälukogu ka teisel pool maakera alal hoida ja kasvatada.
Läbi ja lõhki raamatukogutöötaja
Muidugi ei koosne Liisi igapäevane töö ainult konverentsidest ja esitlustest. Tegelikult ta ikkagi töötabki justnimelt raamatuvirnade vahel: tema kabinet asub Green Library’s, uhkes pseudokoloniaalstiilis hoones, otse Stanfordi ülikooli ajaloolise südame, Main Quad’i kõrval, ja selle ümbrus on tõesti meeldivalt roheline. Sama maja perioodikasaalis võib sirvida näiteks viimaseid Sirbi või Akadeemia numbreid.
Tõsisemad Eesti-huvilised saavad aga lugemissaalis laenutada näiteks eestikeelse Seppo Zetterbergi “Eesti Ajaloo” või Toomas Karjahärmi ja Väino Sirgi koostatud kogumiku “Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917-1940” või Eesti laste põgenikelaagrites kasvamise kogemusi kirjeldav “Kui sõjamüra oli vaibunud”. Viimasest on olemas ka inglisekeelne versioon, kuid Liisi avastab endalegi ootamatult, et raamatukogu 20 000 Baltikumi-ainelise köite seas, mida koha peal lugeda saab, seda veel ei olegi ning lisab selle uute raamatute tellimusse.
Kõik materjalid on Stanfordis kõigile huvilistele avatud, ainult Hooveri Instituudis asuvatele sensitiivse sisuga KGB-toimikutele pääsevad ligi vaid volitatud uurijad.
Uute trükiste tellimine ning olemasoleva kogu korrastamine ongi Liisi peamine töö. Vajadusel peab ta läbi sorteerima ja katalogiseerima raamatukogule pärandatud erakogud. Inimesed kipuvad sageli annetama raamatukogudele oma isiklikke arhiive, mis on täielikult korrastamata. Ühe sellise koduse mälukogu läbivaatamine võib võtta mitu kuud ning sageli pole raamatukogul sealt oma kogude täiteks suurt midagi võtta.
“Aga me ei taha ka tekitada olukorda, kus inimene annetab meile oma kogu, me vaatame selle läbi ja anname suurema osa tagasi, see jätab annetajale väga kehva tunde,” nendib Liisi. Ta rõhutab, et annetused raamatukogule on alati oodatud, kuid on väga tänuväärne, kui annetaja annab eelnevalt teada, mida tema kogu üldjoontes sisaldab. “Me oleme eelkõige huvitatud 20. sajandi teisest poolest, märksõnad on okupatsioon/annekteerimine, vastupanu, vabadus ja taastumine,” loetleb Liisi.
Balti kogu on kõigest üks tilluke alamvaldkond Stanfordi raamatukogude tosinas hiiglaslikus teemavaldkonnas. Füüsilisi raamatukogusid on Stanfordis terve hulk: lisaks põhicampuse Green ja Meyer raamatukogudele 14 eriala-põhist raamatukogu ja kolm lisaharu vähamkasutatavate marjalide jaoks ning veel viis teaduskondade alla kuuluvat koordineerivat raamatukogu.
Ülikoolide raamatukogudes on teatud alateemade kogude loomine alati omamoodi muna ja kana küsimus: milliseid materjale on ülikooli teadlastel vaja? Kas teadlased saavad üldse antud teemat uurida, kui selle kohta puuduvad raamatukogus materjalid? Liisi usub, et enne on vaja luua korralik kogu, siis tulevad inimesed ka raamatukokku, st hakkavad teemat uurima. “Kui on olemas professuur, tekivad ka tudengid.” Nii et enne ikka kana ja siis muna.
Pole täpselt teada, millal Stanfordi esimesed eesti-, läti- ja leedukeelsed trükised Stanfordi raamatukogudesse ilmusid, kuid kindel on see, et juba nõukogude ajal saatsid nii Tartu Riikliku Ülikooli kui Teaduste Akadeemia raamatukogud Stanfordile regulaarselt trükiseid, küll peamiselt perioodilisi väljaandeid, ja need moodustasid Stanfordi Slaavi ja Ida-Euroopa kollektsioonist imetillukese osa.
Pärast Balti riikide taasiseseisvumist hakkas kogu aga hoogsamalt kasvama ning tänaseks on Stanfordi Balti kogu tänu Kistler-Ritso fondi rahalisele toetusele USA raamatukogude seas üks esinduslikumaid, jäädes alla vaid Kongressi ja Washingtoni ülikooli kogudele. Viimase poolt 2009. aastal Stanfordile annetatud 4000 köidet duplikaate sisaldab üsna väärtuslikke ja haruldasi raamatuid.
“Üks minu isiklikke lemmikuid on 1930ndatel avaldatud kaheköiteline ülevaade Vabadussõjast (1918-1920), mis on tänase päevani üks parimaid allikaid selle ajalooperioodi kohta,” nendib Liisi. “Selliseid ülevaateid ei ole ka Eesti raamatukogudes just lihtne leida, rääkimata välismaa raamatukogudest, seega ma arvan, et Stanfordil on väga vedanud.”
… või siiski eelkõige ajaloolane?
Pole ime, et Liisi peab Vabadussõja-teemalist raamatut kogu pärliks. Kaks aastat tagasi kaitses ta Tartu ülikoolis magistritöö teemal “Eesti sõdurite sõjakogemus Esimeses maailmasõjas: võrdlev analüüs sõjaaegsete kirjade ja sõjajärgsete mälestuste põhjal”. Ta lõpetas magistriõpingud keskmise hindega 5,0 ning iseenesest mõistetavalt jätkas doktorantuuris, kus uurib jätkuvalt maailma ajaloo veriseimat epohhi ja eesti sõdurite panust sellesse.
Miks just selline teema? Liisi väidab, et kuigi maailmas on I Maailmasõda uuritud küll ja küll, puudub Eestis selle perioodi kohta ühtne ajalookäsitlus, kuna suurem võhm on läinud II Maailmasõja ja hilisemate sündmuste analüüsimisele.
“See oli Eesti ajaloos väga murranguline aeg,” seletab Liisi samasuguse õhinaga nagu inimesed ikka kirjeldavad asju, mis neile väga korda lähevad. Tema jaoks on on väga huvitav analüüsida, kuidas vähemusrahvusena tsaariarmees teeninud eestlaste kirjad rindelt kujundasid rahvuskaaslaste arvamust sõja, kodumaa ja iseseisvuse suhtes. I Maailmasõjas osales umbes 100 000 eesti päritolu meest, kellest iga kümnes langes. Liisi uurib sõdurite kirju, päevikuid ja mälestusi.
Esimese vabariigi ajal kogus Vabadussõja Ajaloo Komitee sõdurite mälestusi, lisaks uuris ta läbi tuhatkond Postimehe fondis olevat kirja, mille autoriteks olid valdavalt kolmeklassilise haridusega lihtsad sõdurid. Kuna käesoleval aastal möödub I Maailmasõja algusest sada aastat ja seda tähistatakse kõikvõimalike rahvusvaheliste konverentside ning trükistega, siis avaldatakse valik Eesti sõdurite kirjadest Rahvusarhiivi allikapublikatsioonina.
“Kiri rindelt oli suur asi, seda loeti tervete perede ja lausa küladega,” jutustab Liisi. Kirju avaldati ajalehtedes ja see kujundas kahtlemata avalikku arvamust. Seejuures tuleb arvestada, et kirjad läbisid kahekordse tsensuuri: esmalt vaatasid kirjad läbi tsensorid sõjaväes, seejärel tegi oma valiku ajalehetoimetus.
Ometi lipsas sisse enneolematut avameelsust, mida ei oleks tolle aja standardite järgi lehes avaldada, näiteks üldiselt reipa lahingureportaazhi lausealgustest moodustusid sõnad, mis andsid tegeliku ülevaate sõjakoledustest: külm, nälg ja surm. Liisi jutust kumab läbi julge hüpotees, et just sõdurite kogemus I Maailmasõja rindelt aitas tugevdada eestlaste ise-olemise tahet ja rahvuslikku identiteeti.
Liisi enda rahvuslik identiteet on Ameerika-aastaga ainult tugevnenud. Kuigi ta töötab Stanfordis, jätkab ta doktorandina Tartu ülikoolis, mis asub füüsiliselt hoopis teises maailma otsas. Distantsilt õppimine ei ole tema jaoks probleem. “Minu esimene ambitsioon on raamatukogutööd hästi teha ja alles seejärel end ajaloolasena tõestada,” võtab ta kokku oma väljavaated tulevikuks. “Ma üritan mõlemat korraga ja südamega teha.”
