Eesti kool on kohaliku kogukonna alustala
Üle nädala San Mateos ja Berkeleys koos käiv eesti kool annab Bay Area eestlastele võimaluse oma lastele ka kodumaast eemal viibides saada veidi emakeelset haridust ja suhelda teiste omaealistega eesti keeles.
Pühapäeva keskpäevane päike heidab kuldseid kiiri üle õieehtes puude, mille latvade tagant paistab San Francisco laht ja selle ümber laiuv Santa Clara org kui peo peal. Mägisel maastikul laiuva madaltiheda San Mateo linna ühe kõrgema tipu otsa ehitatud modernse joonega luteri kiriku tagahoovis kostab läbi pühapäevaselt laisa olemise laste rõõmsat eestikeelset kilkamist.
Kord kuus saab siinse kiriku abiruumides kokku Eesti Seltsi aktiivsete vabatahtlike eestvedamisel toimuv eesti kool. Paralleele pakub kool muidugi pigem ameerika kui päris-Eesti kooliga, sest keegi ei pea korrektselt pingis istuma ega vaikides õpetaja juttu kuulama. Tegevus on pigem loominguline ja mänguline.
Kõigepealt rivistab lauluõpetaja Riina Orav Sepp lapsed klaveri ümber ning koos lauldakse läbi mitu vana head emakeelset laulu nagu “Muki on koerake” ja “Kui ma ükskord suureks kasvan”. Lapsi on kohal küll vaid kuus, kuid tänu väikesele Johannale, kellel on kõik laulusõnad korrektselt peas ja peab hästi viisi, saavad kõik palad kenasti ette kantud.
Seejärel kogub keeleõpetaja Leelo Kask lapsed põrandale ringi ja värvikaartide abil uuritakse üheskoos tuttavaid numbreid ja sõnu. Suurematele antakse kätte kirjalikud mõistatused. Vahepeal süüakse koos suupisteid ja rahmeldatakse õues mänguväljakul ja siis kogunetakse tagasi tuppa ühisteks laulu- ja tantsunumbriteks. 17. mail toimuvaks emadepäevakontserdiks on vaja etteasted selgeks õppida.
“Täna on meil väga vähe lapsi kohal,” nendib neljandat aastat Bay Area eesti kooli vedav Tõnu Viitas veidi nukralt. “Tavaliselt on kohal umbes kümme last, nimekirjas on 15. Eelmisel õppeaastal oli kohal keskmiselt 15, nimekirjas 20.” Väike õpilaste hulk pole põhjus tunni ära jätmiseks. Olgu kohal kolm või kolmkümmend last, õpetajad viivad tunni läbi samasuguse entusiasmi ja rõõmuga. Tänavu sügisel plaaniti isegi näidendi lavastamine ette võtta. See lennukas plaan tuli vähese osavõtjate hulga ja nende madala vanuse tõttu siiski maha matta.
Kui kohale tuleb suuremaid lapsi vanuses 8-11, siis nendega tegeleb Mai-Liis Bartling. “Eelmisel aastal värvisime nendega koos seinasuuruse kaardi Tallinna vanalinnast, mille peale kirjutasime tänava nimesid ja joonistasime vaatamisväärsusi,” räägib Mai-Liis. “Tegime ka “virtuaalse ringreisi läbi Eesti”, mille kaudu õppisime tundma Eestimaad, loomi ja taimi. Iga laps sai omale lamineeritud Eesti kaardi, mille abil õppisime tundma erinevaid eesti maakondi. Iga laps tegi ka endale valmis maakonnavapi. Andres Renss oli meile suur abi kõigi nende tegevuste juures.”
Õhinapõhine õpetamine
Tõnu, kes täidab ühtlasi ka Eesti Seltsi laekuri rolli, tuli Californiasse õppima 2000. aastal ja jäi. Viis aastat hiljem kutsus korp! Vironia vend Mai Otsmaa ta Eesti Seltsi. Seltsi vara haldamise kõrvalt hakkas ta 2012. aastal tegelema ka eesti kooliga, kui eelmised kooli vedajad, Uuve Sauga ja Irene Lepist, olid edasi liikunud järgmiste tegevuste juurde.
“Sisuliselt sai ühest küsimusest alguse see, mida ma praegu teen,” räägib Tõnu, kes leiab oma päevatöö kõrvalt vabatahlikuna mahti kokku kirjutada projektid ja aruanded, mille järgi maksab Eesti riik kohalikule koolile väikest toetust. “Eks me teeme seda koos teiste lapsevanematega sellepärast, et meie oma lapsed on sellises vanuses.”
Kuna õpetajad näevad vaeva ja on tunnid ette valmistanud, siis pakkus Tõnu paar aastat tagasi välja, et lapsevanemate kohaletuleku motiveerimiseks võiks kehtestada sümboolse tunnitasu. Õppemaks on $25 lapse kohta kuus, kaks last on $35 ning kolmelapselise pere tasu on $40 kuus.
Lapsevanemate taskust tulev raha moodustab vaid poole kooli eelarvest. Kooli toetab ka Eesti riik haridusministeeriumi haldusalas olevast rahvuskaaslaste programmist. Selle raha eest saab maksta õpetajatele sümboolset tasu – 100 dollarit kuus – ning rentida ruumid. Tänu San Mateo luteri kirikus koos käivale üha kahanevale Eesti kogudusele saab kirikukooli ruume kasutada tasuta, teisel korral kuus Berkeleys Soome Majas toimuva tunni eest tuleb aga renti maksta. Õppematerjalide ehk raamatute hankimine on seejuures õpetajate endi mure. “Eelmisel aastal saime Eestist tellitud raamatutest ainult ühe,” nendib Leelo.
Siililegi selge, et selline tegevus ei ole kellelegi mingi tulu teenimise allikas, vaid viis ja vajadus väljendada patriotismi ja rahvuslikku uhkust. Kuigi teinekord tuleb oma vabatahtlikutööle vaat et peale maksta, on raha kõigis neis teemades tegelikult teisejärguline, tõdevad kõik osapooled kui ühest suust.
Õpetaja raske töö
Leelo on väikeste pausidega kooli juures tegev olnud 1998. aastast, mil tema pere Ameerikasse kolis. “See oli Mati Otsmaa, kes selle tookord pärast vahepealset pausi jälle käima tõmbas,” meenutab Leelo, kelle enda lapsed on nüüdseks suured. Selle aja jooksul on olnud kaks pausi ja seejärel on asi uute vabatahtlike toel jälle edasi läinud. “Emana ma saan hästi aru, miks nad ära lähevad. Meil näiteks algasid poisil ujumistrennid ja lihtsalt ei jaksanud pärast varahommikust saadik basseini ääres olemist veel eesti kooli tulla.”
Vabatahtliku õpetajana kaks aastat koolis kaasa löönud Katherina Laan tunnitab, et ka tema jaoks hakkas üle pühapäeviti kolme lapsega sajakilomeetrine sõit kodust kooli ühel hetkel lihtsalt üle jõu käima. Tema kolmkeelsed lapsed käiks heameelega koolis edasi ja ta ise aitaks nõu ja jõuga kaasa, kui kool asuks lähemal tema kodule Marin Countys.
Varasema õpetajakogemusega Katherina üritas lastele pakkuda tegevusi, mis oleksid mängulised ning kaasahaaravad – näiteks värvide ja numbrite bingo või papernukkude meisterdamine. “Mulle alati meeldis Riina laulude osa, sest läbi laulmise õpib ka väga hästi keelt, vasak ajupool pidavat töötama. Minu jaoks oligi Eesti kool alati rohkem mängurühm, sest ma ei usu, et kaks korda kuus kaheks tunniks kokku saades saab keegi kunagi keelt selgeks õppida, see on ikka kodus vanemate enda teha või võimalik intensiivsem programmi tulemusena.”
Kool kui kogukonna looja ja hoidja
Katherina arvab, et olulisem osa Eesti kooli puhul on sõpruskonna loomine. “Kui vanemad ja lapsed saavad omavahel paremini tuttavaks, siis hoiavad nad ka kooliväliselt koos mängides ja kokku saades keelt ja kultuuri elus.”
Sama kinnitab ka Ain Indermitte, kes koos abikaasa Üllega aktiivsete lapsevanematena aastaid eesti kooli tegemistes kaasa lõid: “Eesti kool oli mõnus kooskäimise koht, vanemad võtsid aktiivselt osa, tegime näitemänge, laule jms. Meie lapsed rääkisid tol ajal vabalt eesti keelt, nii et kooliskäimine oli lihtne. Mingil ajal vajus see kool natuke ära, ja kui uuesti käima läks, siis olid meie tüdrukud juba sellest east välja kasvanud ja ainult Kristjani pärast me ei hakanud pikka maad sõitma.”
Inglise keele õpetaja haridusega Leelo tunnistab, et väga erinevas vanuses lastele on raske pakkuda kõigile põnevat programmi. “Lisaks on iga kord erinevad lapsed ja nii me olemegi jõudnud selleni, et kokku saades eelkõige mängime ja laulame, mingit konkreetset õppeprogrammi ei ole.”
Leelo käis hiljuti Torontos USA ja Kanada lastekoolide õpetajate kokkutulekul ning tunnistab, et oli omamoodi julgustav kuulda, et kõikjal Põhja-Ameerika mandril käib eesti keele õpetamine paljuski kõhutunde põhjal ning igaüks üritab vastavalt võimalustele ja vajadustele pakkuda huvilistele sobivaimat õppevormi.
Leelo, kes töötab eesti keele õpetajana ka Stanfordi ülikoolis, annab lisaks sellele koos Mai-Liisiga tunde ka täiskasvanute keeleringis. Kuna sealgi on ametlikult kirjas tosin huvilist, kuid kohal käib sageli vähem, saavad õpetajad pakkuda väga personaalset ning iga õppuri oskustele ja vajadustele vastavat keeleõppeformaati.
Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel saab käesoleval õppeaastal eesti keelt õppida 63 erinevas kohas maailmas. Huvi eesti keele õppimise vastu on seejuures hoogsalt tõusmas. Kui 2011/2012. õppeaastal õppis välismaal asuvates Eesti koolides 1700 last, siis 2013/2014. õppeaastal on vastav arv 3200. See statistika hõlmab kõiki välismaal eesti keele õpetust pakkuvaid õpetuskohti alates üldhariduskoolidest kuni pühapäeva- ja täienduskoolideni, kaasa arvatud seltsid, keeleringid, lasteaiad, mudilasringid.
Raha on alati vähe
Pole mingi saladus, et üha suurem hulk eestlasi on viimastel aastatel Eestist lahkunud ning asunud elama teistesse riikidesse. Kuigi täpset statistikat väljarände kohta on raske teha, kuna paljud sihtriigid sisserändajate üle arvet ei pea, arvatakse, et praegu elab Eestist väljaspool iga viies eestlane. Hoolimata sellest, kas kaugele on kolitud paariks aastaks või määramatuks perioodiks, üritavad paljud kodumaaga sidet hoida ning emakeelt räägitakse iseenesest mõistetavalt koduse keelena ning õpetada seda ka oma välismaal sündinud lastele, kuigi sageli nõuab see aina enam globaliseeruvas maailmas üha suuremat pingutust.
Rahvuskaaslaste programmi 2014–2020 perioodi kirjeldus nendib, et kõik viimasel ajal loodud uued või taasavatud Eesti koolid ja lasteaiad asuvad nn läänediasporaas. “Kuna välismaal elavate eesti laste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, pannakse käesolevas programmis suuremat rõhku haridusega seonduvatele tegevustele, sest emakeeleoskus on üks võtme-eeldusi Eestisse tagasipöördumisel, õpingute jätkamisel Eesti haridussüsteemis ning eesti kultuuriruumis tegutsemisel,” nendib programm üldsõnaliselt.
“Varasem kogemus on näidanud, et taotlusi saabub alati rohkem, kui on jagatavat raha,” tõdeb haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja Piret Kärtner. “Otsuse toetuse saavate projektide kohta teeb programmi hariduskomisjon.”
Poliitikauuringute Keskuse Praxis uuring “Välismaal elavad eestlased kui kasutamata tööjõuressurss?” nendib, et nimetatud programmi alusel jagatakse 2014-20 välismaa koolides eesti keele ja eesti keeles õpetamise ning väliseestlaste Eestis õppimise toetamiseks 457 173,00 € ning välismaal eesti kultuuri säilitamise ja eestlaste ühtekuuluvustunde kujundamise toetamiseks 35 500,00 €. “Kuna programmi eelarve on piiratud ning tegevusi, mida senistes tegevussuundades toetada on rohkem kui rahalisi võimalusi, ei ole olnud huvi ega vajadust tegevusi muudesse valdkondadesse laiendada,” nendib uuringu autor Laura Kirss.
Ka Kärtner tunnistab, et peamiselt keelõppe ja arhiivimaterjalide kogumise toetamisele keskendunud rahvuskaaslaste programmis pole mujal elavate eestlaste kaasamisele muidu end e-riigina reklaamiva Eesti Vabariigi ühiskonda ja sotsiaalellu laiemalt mõeldud. “Haridus- ja Teadusministeeriumi juhitav ja rahastatav rahvuskaaslaste programm keskendub ennekõike haridus- ja kultuuriteemadele. Sügiseks valmiva programmi mõju-uuringu tulemused, mida esitletakse rahvuskaaslaste programmi konverentsil Narvas 17.-18. septembril, peaksid andma vastused ka nendele küsimustele, kuidas programmi edasi laiendada ning millised peaksid olema need valdkonnad, mida programm võiks hõlmata.”
