Kalevipoeg jõuab lugejateni pilteeposena
Marek Laimets
MTÜ Kultuuripärandi Hoidja
MTÜ Kultuuripärandi Hoidja plaanib Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks avaldada Kalevipoja loo pilteepose vormis, et tutvustada Eesti rahva regivärsilist eepost laiemale lugejaskonnale.
Pildimaterjalile tuginedes luuakse raamatus realistlikult ajastuomane loodus, erinevad inimtüübid ning mütoloogilised jumalused ja haldjad. Piltide abil on “Kalevipoja” regivärsid paremini omastatavamad ja loetavamad mitte ainult lastele ja kooliealistele, vaid ka neile, kes muidu luulekeelest eriti lugu ei pea. Soomlased on näiteks oma rahvuseeposest Kalevalast välja kaks juba kaks pilteepose stiilis raamatut, mis pälvisid positiivset kriitikat ja kõrget tunnustust nii Soome kui ka rahvusvahelises ajakirjanduses.
Ka Eesti rahvuskangelase tuntust ja populaarsust saaks suureneda ja tema mainet rahva seas paremaks muuta. MTÜ Kultuuripärandi Hoidja alustas möödunud aastal projekti ettevalmistamist ning valis noorte kunstnike proovitööde põhjal välja Toom Trageli. Käesoleva aasta novembris on plaanis avaldada esimene osa neljast ning 2018. aastal peaks ilmuma pildieepos tervikteosena.
Muistsed kangelased Kalevipojad
Kalevipoja muistendid on tänu Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt 19. sajandi keskel kirja pandud regivärsilisele eeposele küll eestlastele hästi teada, kuid selle taga peituvaid tõelisi ajaloolisi kangelasi ei ole eriti põhjalikult uuritud.
Eesti kirjandus- ja rahvaluuleteadlane August Annist on öelnud muinaskangelaste Kalevipoegade kohta järgmist: „Karjala õitseaeg ja ekspansioon Põhja-Soome toimus tõenäoliselt alles hiljem, eriti 11.-13. sajandil. Ja siis viljeldud kangelasrunodes esinevad ka Kalevanpojad – kuid inimestena, mitte hiidudena. Nii peame järeldama, et need idapoolsed hõimud – karjalased, vadjalased ja novgorodi tšuudid – tundsid sel ajal kaleveid peamiselt vägevate meestena ja ülikutena. See seisus ja jõukus oli päritav ning oli loomulik, et mõned neist nimetasid end ka juba varem elanud Kaleva poegadeks. Pole vist midagi ebatavalist, et seda esiisa kujutleti poolmüütilisena, isegi hüperboolselt, nii et ta hiljem võis kokku sulada samanimelise hiiuga. Oli ju „hiiu poja“ nimetus arvatavasti sama austav kui „päeva poja“ oma.“
August Annist oletab, et sellesama Kalevate killa mõne liikme (või ka tema sugukonna) järgi kutsuti arvatavasti ka hilisema Tallinna kohal asunud linnust Kalõvanlinnaks, mida mainib juba aastal 1154 araabia geograaf Muhammad al-Idrisi. Muideks, üsna sarnaselt nimetasid ka Vene kroonikad tolleaegset Tallinna linna – Kolõvaniks (moonutatud kuju sõnast Kalõvan).
Tähelepanuväärse mõttekäigu toob August Annist välja ka Kalevipoja sängide osas. Ta väidab, et niisamuti hakati Tartumaal Kalevipoja sängideks kutsuma vastavaid linnusejäänuseid alles siis, kui juba oli unustatud, et neid linnuseid ehitasid kord reaalsed Kalõvapojad – mitte neil magamiseks, vaid maa vabaduse eest võitlemiseks. Sängi nimetus sobikski ju alles linnuse jäänuste, mitte aga linnuse enese kohta ja võis tekkida mitte enne 14. sajandit.
Kalevipojad olid vadjalased?
Viikingiajastul olid vadjalased Loode-Venemaa majanduslikult kõige tugevam läänemeresoomlaste rahvusgrupp. Olles eestlastega lähedases suguluses, võisid nad veel aastatuhande alguses moodustada eestlastega ühe rahvuse (tšuudid) erinevate keeledialektidega. Huvitav on ka see, et vadjalased, kes olid tol ajastul Loode-Venemaa vägevaim rahvas – seda nii oma sõjaliste oskuste kui ka üldiste majanduslike näitajate osas -, kontrollisid ümberkaudseid kaubateid ja hoidsid ümbruses elavaid teisi läänemeresoome hõime enda mõjuvõimu all. Tol ajal palju tulu sissetoov karusnahakaubandus andis võimaluse kiiresti rikastuda, pealegi läks Vadjamaast läbi ka muistne üliolulise tähtsusega kaubatee (üle Soome lahe Neeva jõe kaudu lõuna poole Bütsantsi suunas).
Ajaloost on teada, et karjalased, isurid, vepslased ja ka laplased olid vadjalaste maksualused. Egilli saagas on näiteks üsna detailselt juttu lapi-maksust (finn-skattri). Selle maksuvõtmisele konkureerisid nii norralased kui ka kylfingid (vadjalased). Egilli saaga toob seal välja ka norralaste ja kylfingite (vadjalaste) relvastatud kokkupõrgete üksikasjad. Nende lähedal asuvatest hõimudest olid ainult eestlased vadja maksudest vabad. Vähemasti selle kohta puuduvad andmed, et eesti hõimud neile maksnud oleks.
Siiski pole ka selles osas kõik päris selge. Teada on, et vadja mõjuvõim ulatus tänapäeva Lääne-Virumaani välja (Ida-Virumaa oli põline vadjalaste ala), sealt lõuna poole minnes olid põlised vadja alad ka tänapäeva Jõgevamaa (muinasja Vaiga maakond) ja Tartumaa. Ka setude etniline küsimus vajab läbivaatamist: kas olid nad eestlaste või hoopis vadjalaste etniline grupp. Viimases kasuks räägivad väga paljud ühised sõnatüved vadja keelega.
Teisalt on ajaloost teada, et Eesti alad olid korduvalt alistatud skandinaavia viikingite poolt. Ehkki need vallutused olid küll lühiajalised, vallutajad aeti ikka ja jälle minema ning tehti veel omakordagi sõjalisi vasturetki Rootsi ja Taani rannikualadele, püsis ometi Harjumaal, Eestimaa lääne-ja keskosas ja ka saartel skandinaavlaste kolonisatsioon. Võimalik, et siia olid haaratud ka Eestimaa edela- ja lõunaalad. Aga selle kohta mingeid kindlaid väiteid ajaloost võtta ei ole. On küll räägitud eestlaste (eistr) üldisest allutamisest aga ei räägita, kustkohast läksid eestlaste ja liivlaste piirid ja kustkohast läksid eestlaste ja vadjalaste piirid.
Ajaloost ei ole teada kindlaid fakte, et skandinaavlased oleksid viikingiajastul allutanud enda alla ka Vadjamaa alasid. Pigem vastupidi, teada on tõsiasi, et rootslased said vadjalaste käest haledalt lüüa. Selles Karjalas aset leidnud lahingus langes 675. aastal ka nende kuningas Ivarr Vidfamni. Selline skandinaavlaste-vadjalaste vastasseis on tänapäevasest perspektiivist vaadates üsna huvitav, kuna siit koorub välja ka järgmine asi, mis on üsna oluline Kalevipoja eepose lahtiharutamisel.
Nimelt tundub igati loogiline, et Assamalla lahing võis olla mingi koondnimetus kõikide aset leidnud relvakonfliktide kohta skandinaavlaste ja eestlaste-vadjalaste (vene kroonikas ka tšuudide) vahel. Ja kurikuulsad raudmehed võisid siin vabalt olla ei keegi muud kui taani-rootsi-norra viikingid. Kui Assamalla lahing tegelikult üldse aset leidis või kui üldse Kalevipojal kellegagi tuli vastamisi seista, siis said need olla vaid skandinaavia viikingid. Saksa raudrüütel, nagu on kujutatud mõningatel Kalevipoja eeposega seonduvatel piltidel, see kohe kindlasti olla ei saanud, sest see ajastu oli juba tükk maad hilisem.
7. sajand oli üldse eestlaste jaoks üsna karm aeg. Skandinaavia saagadest on veel teada, et 625. aastal rüüstas Eestimaad legendaarne Ynglingite soost muinasrootsi kuningas Önundr (kel oli lisanimi Braut (Braut-Önundr), Önundr-maa puhastaja, Önundr-hävitaja), kes saagade järgi käis siin väidetavalt oma isa eest kätte maksmas. Räägitakse, et ta sai väga rikkaks ja seda tänu just sellele, et ta rüüstas Eestimaad. On teada ka seda, et tal on olnud hüüdnimi „eistra dolgi“ (eestlaste vaenlane) (Snorri Sturluson).
Kõkkuvõtvalt, raske on öelda, kas meie eepose kangelane oli pigem eestlane või vadjalane. Üks on siiski kindel: tolleaegsed piirid eestlaste ja vadjalaste vahel olid suhteliselt ähmased, väikesed ja pea olematud. Need kaks tänapäevases mõistes kanget läänemeresoome rahvust olid siis rohkem nagu üks rahvas oma erinevate väikeste keelemurretega.
Vägilaste maa
Eelpool toodud info põhjal võiks väita, et Kalevipoeg oli tõepoolest päriselt olemas. Meie rahvuseeposele aluse andnud peategelane võis olla üks legendaarsematest siinkandi kalevipoegadest, kelle kangelaslikkus oli keskmisest suurem, kelle üldine elukäik oli tavalisest ebatavalisem ja kelle vägiteod on andnud põhjust tema nime tänapäevani mäletada.
Eestis räägitakse palju sellest, et Kalevipoeg on müüt ja inimesed suhtuvad temasse kui muinasjutukangelasse. Reaalse, n.ö. akadeemilise, ajaloo uks on talle seetõttu siiamaani kinni. Paljud ajaloolased ja arheoloogid lükkavad Kalevipoja-temaatika eemale, kuna mütoloogilise suurkujuna pole tal väidetavalt mingit asja meie ajalooga. Kohati on asi läinud isegi natuke üle võlli, viimase aja trend on rääkida Kalevipojast ja Kalevipoegadest halvustavas tähenduses ja seda eriti kaasaja kontekstis, kus tema algne kuvand on moondunud ja teda kujutatakse kas mingi rullnoklikku macho-mehena või siis ohmukesena, kel puudub mõistus, on ainult jõud. Kreutzwaldi samanimelisest eeposest räägitakse kui kunsteeposest, mille ta väidetavalt olevat oma mõtetest-fantaasiatest kokku pannud, kasutades nende ühendamiseks mõnesid üksikuid regilaule.
Eestimaa on vägilaste ja kangelaste maa – siit on pärit Kalevipoeg, Suur Tõll ning Skandinaavia mütoloogiast tuntud legendaarne tegelane Starkad. Skandinaavia saagadest tulevad välja ka paljud muud nimed, mis on ilmselgelt läänemeresoome päritolu. Lisaks vihjavad vanad vene bõliinad Eestimaale ja eriti Tallinnale (Kolowan) kui kangelaste kodumaale.
Baltisaksa estofiil ja literaat Georg Julius Schultz-Bertram ütles 1839. aastal ühe väga legendaarse lause: „Andke rahvale eepos ja ajalugu ja kõik on võidetud.“ Teame ju omast käest ütlust, kes elab minevikuta, sel puudub tulevik. Kalevipoja eepos tähendab siinkohal meie rahva jaoks nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Meil on oma vägev eepos ja on oma kangelaslik ajalugu. Puudub veel siiski eeposest tehtud formaat, mis suudaks seda kõike autentsel regivärsilisel viisil ka lihtrahvani tuua, ka nende jaoks selle huvitavaks teha.
P.S. MTÜ Kultuuripärandi Hoidja läheb XXVI laulu-ja XIX tantsupeole, mis leiab aset 4.-6. juulil 2014 Tallinna Lauluväljakul. Meie telk asub lauluväljaku tuletorni läheduses. Oma telgis tutvustame lähemalt pilteepose “Kalevipoeg” projekti, räägime selle tagamaadest ja vajalikkusest ning vastame kõikidele Teie küsimustele nii pilteepose kui ka Kalevipoja (kalevipoegade) kohta üldse. Lisaks saab telgist soetada ka pilteepose “Kalevipoeg” teemalise sümboolikaga postkaarte ja taskukalendreid.
Rohkem infot projektist pilteepos „Kalevipoeg“ ja MTÜ Kultuuripärandi Hoidja muudest projektidest leiate meie kodulehelt: http://www.ajamatkad.ee
