Sihtpunkt: Planeet Maa

Tema plaaniks on ei rohkem ega vähem kui maakera ja kogu selle ümbritseva vallutamine. See pole mingi suurusehullustuses taskumarssali idee, vaid realistlik plaan pakkuda tehnilist platvormi, mis aitab organiseerida ja otsida kõikvõimalike andurite ja masinloetavaid andmeid.

“Mul on tunne, et me alles alustasime,” nendib Rainer Sternfeld (31), ettevõtte Planet OS tegevjuht ja kaasasutaja. Teatud mõttes nad tõepoolest alles alustasidki. Suvekuumuses, kui kõik korralikud tööinimesed veetsid puhkust soojal rannaliival peesitades, oli Rainer ja tema meeskond ametis ookeaniandmeid töötleva ettevõtte Marinexplore ümberkujundamisega tervet planeeti katvaks operatsioonisüsteemiks Planet OS. Nagu nimigi viitab, on neil nüüd märksa ambitsioonikam plaan kui tegeleda “ainult” selle 71% osaga maakerast, mis on vee all.

“Meie süsteem on nagu Google Translate, mis räägib vee- ja atmosfääriandurite, satelliitide ja teiste andmeid koguvate seadmete keelt,” üritab Rainer maakeeli selgitada andmetöötlusäri, kus kõik asjakohased terminid kipuvad olema ingliskeelsed. “Me pakume keskse “aju” teenust, mis aitab ettevõtetel ja organisatsioonidel meie platvormi kaudu leida ja analüüsida kõiki nende andmeid, mida väliskeskkondades asuvad seadmed igapäevaselt koguvad, ilma, et nad ise peaks neid andmeid liigutama.”

Kõige paremini iseloomustab seda valdkonda, milles nad tegutsevad, ütlus: “ujume andmekogujates, upume andmetesse”. Infoajastul on andmeid kõikjal külluslikult, kuid vähe on teadmisi ja ressursse nende andmete töötlemiseks ja inimkonna huvides paremaks rakendamiseks. Tänapäeval on sõna otseses mõttes iga liikuv alus – olgu ta laev või lennuk, rääkimatagi kosmosesüstikutest – omamoodi andmekoguja. Kui iga tavaline purjekas mõõdab sadamast väljudes vee sügavust ja tuule kiirust, siis suuremad laevad võivad edukalt koguda andmeid ka reostuse taseme või kalade migratsiooni kohta vees.

“Planet OS on nagu lennujaam, kus inimesed on andmeühikud ja lennukid on vahendid nende liigutamiseks punktist A punkti B. Lennuväravad on liidesed nende vahel,” üritab Rainer Planet OSi teenust veelgi näitlikumalt kirjeldada. “Iga ettevõte või organisatsioon võib “osta” isikliku “lennujaama”, millel on oma turvasüsteem andmete töötlemiseks. Ja see lennujaam on suuteline vastu võtma igasuguseid lennukeid, mitte ainult ühte kindlat tüüpi masinaid.”

Kui teha kiire põige ajalukku, siis ei toimunud mereandmete kogumises suurt revolutsiooni sajandeid pärast seda, kui legendaarse Portugali meresõitja Magalhaesi juhitud ekspeditsioon 1519-1522 esimest korda ümber maakera purjetas. Ookeanitagustesse kolooniatesse sealsete rikkuste järele suunduvad suured kaubalaevad pidid juhinduma andmetest, mis olid kogutud peamiselt visuaalse vaatluse ja käsitsi tehtud mõõtmiste teel. Olukord hakkas muutuma alles 1980ndatel, mil ilmusid esimesed tööstuslikult toodetud sensorid, mille massitootmine läks lahti alles uue aastatuhande alguses. Tänu masstootmisele langes ka ühiku hind, muutes sensorid kättesaadavaks pea kõigile ning seega kasvas hüppeliselt ka kogutavate andmete hulk.

Sellel muutuval turul on kõige olulisem märksõna “kiirus”. Kuigi andmete kogumine on üha lihtsam, kulub tavaliselt 80% ajast andmete sorteerimisele ja mürast puhastamisele. Andmeküllusesse uppuvad ettevõtted on aru saanud, et mida enam neil andmeid on, seda lihtsamad peavad olema funktsioonid nende töötlemiseks. See ongi suund, kuhu Planet OS rihib.

“Sel turul, kuhu me tungime, on väga palju vanu tegijaid,” märgib Rainer ja viitab Silicon Valleys tuntud riskikapitalisti Bill Gurley sõnadele, et “raha saab teha vaid selles valdkonnas, kus enamik inimesi usub sind eksivat.”

“Riskid on alati suured ja kunagi ei või ette teada, mis töötab ja mis mitte,” jääb Rainer ehteestlaslikult tagasihoidlikuks. Olles viimased kolm aastat elanud USA läänekaldal, julgeb ta siiski ka ameerikalikult suurelt unistada: “Meie eesmärk on indekseerida suurem osa vabalt kättesaadavaid planetaarseid andmeid.”

Hetkel on Planet OSiga liitunud 33 (rahvusvahelist) organisatsiooni ja üle 37 000 andmekogumi. Sellise saavutusega on ilmselt rahul ka nende rahastajad, kellest suurimad on USA strateegiline investor Intertrust Technologies ja Hollandi elektroonikatootja Philips, aga ka äriinglid, kellest tuntuimad nimed on kunagine Apple’i tippjuht ja Nest Labsi looja Tony Fadell ja Skype’i asutaja Jaan Tallinn.

Lähivaade number üks: Sunnyvale, California, USA

Oktoobri alguses valitseb Silicon Valley südames hullem leitsak kui Eestis südasuvise kuumalaine ajal. Me kohtume Raineriga tema kontori ees, mis asub ühes siinkandis nii tüüpilises klaasist ja betoonist suhteliselt stiilivabalt kokkulükatud kahekorruselises büroohoones keset Sunnyvale’i asulat, mis on tuntud paljude tehnoloogiaettevõtete peakorterite poolest. Vaid paari kilomeetri kaugusel siit asub Moffett Field, NASA teaduskeskus, kust kogu see Silicon Valley “muinasjutt” 70 aastat tagasi alguse sai.

Rainer tundub sel korral märksa enesekindlam ja rahulikum kui möödunud korral, kui me tegime märtsis lühikese teledokumentaali jaoks intervjuud Crissy Fieldsil, siinse piirkonna tuntuima maamärgi, Kuldvärava silla taustal. Ilm oli tookord jahe ja tuuline nagu ta San Franciscos ikka kipub olema. Samas võib kohaliku ilmaennustuse peale pea 99% tõenäosusega kindel olla, sest andmeid on sünoptikutel ilmselt piisavalt.

Ilmaennustamine muutub küll aina lihtsamaks, kuid inimese põhjustatud looduskatastroofe ette prognoosida on siiski üsna võimatu. Ameeriklased meenutavad tänaseni õudusvärinatega 2010. aasta tragöödiat, mil Mehhiko lahes kukkus kokku British Petroleumi naftaplatorm, mille tagajärjel voolas 87 päeva jooksul merre 4,9 miljonit barrelit toornaftat, põhjustades USA ajaloo rängima naftareostuse. Selle tagajärgi likvideeritakse veel tänase päevani ning õnnetus mõjutab keskkonda ilmselt veel aastakümneid.

Kuidas sai selline õnnetus üldse juhtuda, pärin Rainerilt.

“Iga selline naftaplatvorm kogub iga päev mitu terabaiti andmeid ning aastas koguneb andmeid petabaitides (mida on enam kui kõikide Facebooki kasutajate kontodel olevad pildid kokku – EST),” selgitab tema ja lisab, et naftatootja suurimaks probleemiks polnud mitte niivõrd andmete puudus kui oskamatus nendega ringi käia. Päästelaevad saadeti küll lekkinud naftat merest kokku korjama satelliitidelt saadud andmete põhjal, kuid seejuures ei võetud arvesse, et andmed saabusid teatud viitajaga ning lained ja merehoovused olid naftalekke paisanud juba kuhugi laiali. Samuti võttis murdunud toru, millest iga päevaga üha enam naftat merre purskas, lappimine kauem kui arvati.

Pole miski ime, et just naftatootjad on Planet OSi üks peamisi sihtrühmi, kuna nad kasutavad oma igapäevases töös tohutus koguses kõikvõimalikelt sensoritelt kogutavat infot. Planet OSil on seetõttu kaks alalist esindajat Houstonis ning Rainer peab ka ise üsna sageli sõitma naftamiljonäride oaasina tuntud Texasesse, mis pole Silicon Valley ettevõtjate jaoks just teab mis tavaline sihtpunkt.

Et olla lähemal potentsiaalsetele klientidele, aga ka leidmaks andekaid töötajaid, oli ka üks peamisi põhjuseid, miks Rainer oma pere kaks aastat tagasi Californiasse kolis (kuigi päikesepaisteline ilm on ka muidugi suur pluss). “Siin on külluses andmeteabe ja B2B-tarkvara talenti ning nende kogemused suurte andmemassiividega on märksa laiemad,” nendib ta.

Lähivaade number kaks: Tokyo, Jaapan

Alles paar nädalat varem esines Rainer saalitäiele potentsiaalsele investorile Nikkei Big Data konverentsil Tokyos. Erinevalt Ameerikas nii levinud ülivabast suhtlusstiilist, kus ka formaalsematel üritustel keegi publiku seas nosib kaasavõetud võileiba või umbes pooled inimesed näpivad keskendunult oma nutiseadmeid, kuulas Jaapani publik teda lummatud vaikuses terve pooltunni, mil Planet OSi juht rääkis (r)evolutsioonist andmekogumises ja -töötlemises.

See oli Raineri jaoks sel aastal juba teine ja kokku kolmas kord Jaapanis käia ning sagedaste visiitide põhjusena nimetab ta veidi salapäraseks jäädes jällegi “võimalikke kliente”.

Igaüks, kes peab regulaarselt lendama eri kontinentide ja ajavööndite vahel, teab, kui kurnav on selline elustiil organismile. Ometi pole Raineril midagi Tõusva Päikese Maal käimise vastu, kuna sealne kultuur ja elustiil resoneerub hästi tema enda sügavamate uskumustega.

Enne pere loomist käis Rainer koos oma tulevase abikaasa Anuga – kes on muide ka tänaseks tegus ettevõtja – seljakotireisil läbi Lõuna-Jaapani. Nad imetlesid selle tihedalt rahvastatud riigi looduskauneid paiku nagu näiteks Nagoya ja Ibusuki piirkonnad ja ronisid Aso tegevvulkaanile, mis on üks Kyushu saare kõrgemaid tippe. Samuti külastasid nad Toyota tehast, kus neid – nagu aastakümneid varem ilmselt ka üht Raineri suurt eeskuju, Steve Jobsi – jahmatas jaapanlaste erakordselt kõrge töödistsipliin ja -eetika. Ühel päeval tahaksid nad käia Jaapanis kogu perega, et külastada ka põhjapoolset Hokkaido saart.

Rääkides Jaapanist, ei saa muidugi üle ega ümber ka sealsest toidukultuurist. Kuna Rainer peab end tõeliseks tervisetoidu huviliseks ning läheneb söögile vaat et tõsiteadusliku süstemaatilisusega – nagu ilmselt kõigele elus -, võib ta rääkida tundide kaupa heade ja halbade toitainete mõjust inimese kehale. Tokyos käies külastab ta võimalusel alati pealtnäha kõige nurgatagusemaid “urkaid”, kus võib kogeda enneolematuid söögielamusi. Ka San Francisco lahe piirkonnas teab ta peast Jaapani söögikohti, kus saab parimat sobat või sushit. Samas ei võta ta aga suu sissegi üht Jaapani köögi traditsioonilisemat hõrgutist torot, sest on lugenud piisavalt tõendusmaterjali selle kohta, et kuni paarikümne aastaseks elavad tuunikalad koguvad Vaikse ookeani elukatest oma kehasse kõige enam inimorganismile kahjulikke aineid. Tuuni asemel võib ta süüa muud kala, kuid ka hõrk loomaliha ei tule kõne allagi, sest viimased neli aastat on ta taimetoitlane.

Lähivaade number kolm: Tallinn, Eesti

Nagu kodust kaugel elavate eestlaste puhul ikka, pole Sternfeldidel Palo Altos elades endal küsimustki, et nad on endiselt suured Eesti patrioodid. Kodumaal veedavad nad nii palju aega kui võimalik, praktilistel põhjustel pigem suvel. Hoolimata kohalike sagedastest kulmukergitustest pole nende jaoks ka mõeldav rääkida kodus omavahel muus kui vaid eesti keeles, kuigi viieaastane Johanna ja kahene Sophia on koolis-lasteaias käies omandanud sujuvalt ka inglise keele.

Planet OSi suurim kontor, kus töötab seitse inimest, asub jätkuvalt Tallinnas. “Eestlased on ju igas olukorras ellujääjad ja tänu meie riigi väiksusele peab igaüks olema laia profiiliga spetsialist,” nendib Rainer. Kuna karm kliima sunnib mõtlema sellele, kuidas teha kõike oluliselt efektiivsemalt ja kompaktsemalt, on põhjamaalased harjunud süsteeme automatiseerima. Kui Eestis olles mõjuvad paljude sellised asjad iseenesest mõistetavalt, siis just distantsilt vaadates saavad selgeks ka paljud Eesti eelised.

Raineril on lisaks kõigele väga isiklik suhe ka Vabaduse väljaku servas asetseva Vabadussõja võidusambaga, mida eestlased teatavasti kas kirglikult armastavad või vihkavad. Rainer oli vaid 24-aastane, kui tema meeskonna pakutud kavand valiti vabadussamba võidutööks ning kuigi kulus veel aastaid ja kõvasti poliitilist kemplemist ning läbi igas mõttes kiiva kiskunud ehituse lõpuks valminud sammas pole tema meelest just maailma parim, peab ta tagantjärele saadud kogemust hindamatuks. “See näitas kui keeruline on juhtida nii suuri projekte, mida varem pole tehtud,” märgib ta lakooniliselt ja lisab, et tunneb arhitektuuri vastu endiselt suurt tõmmet ning tahaks kunagi kinkida eesti rahvale väärikama memoriaali.

Tõestuse, et suurte projektidega, mida varem pole kusagil maailmas tehtud, saab ta hakkama vaatamata noorele eale, sai ta mõned aastad hiljem, kui asus Tehnikaülikooli magistriõpingute kõrvalt juhtima Baltikumi äriarendusüksust Šveitsi-Rootsi elekriseadmete tootmiskontsernis ABB. Tema juhtimisel valmis plaan, mille alusel kaeti Eesti 2013. aastaks esimese riigina maailmas elektirautode kiirlaadimisvõrgustikuga.

Kuigi siinkohal tundub üleminek ühelt riigilt tervele maailmale üsna loogiline, oli Planet OSi saamislugu siiski keerulisem.

Rainer nimetab ABBs töötamist küll parimaks õppimiskogemuseks, kuid tundis toona siiski rahutust midagi “oma kätega teha”. Nii asutas ta koos kolme sõbraga päevatöö kõrvalt väikeettevõtte Flydog, mis prototüüpis tootemudeleid. Ühe tellimustööna laekus neile palve ehitada Soome lahte poi, mis mõõdaks fütoplanktoni kontsentratsiooni ning aitaks selle põhjal uurida heeringa liikumist meres. Poi oli ammu vees, kuid kliendilt ei kuulnud nad tükk aega kippu ega kõppu, kuni selgus, et nood on hädas kogutud andmete töötlusega. See tõigi noortele ettevõtjatele eureka!-momendina kohale arusaama, et tõeliselt suurt turgu lubav äri pole mitte poide või muude füüsiliste seadmete ehitamises, vaid nende kogutud andmetele universaalse tarkvaraplatvormi loomises. Kuigi Rainer lahkus sealt aastaid tagasi, tegutseb Flydogmarine muide tänaseni poide tootmises.

Olles ise nüüd üleni tarkvaratööstuses iga päev loodavatesse andmemassiividesse uppunud, on Rainer siiski hingelt insener, kelle suurimaks südamesooviks on leiutada midagi, mis aitaks inimkonda edasi. Nagu sellistel puhkudel ikka, sai Rainer selle pisiku kaasa juba lapsepõlvest. Kasvades üles Sauel, veetis ta kõik oma vabad hetked insenerist isa kodukontoris, mis oli maast laeni täis põnevaid raamatuid ja elektroonikaseadmeid. See oli tema jaoks omamoodi turvaline kindlus, mis kaitses teda välismaailmas toimuvate murranguliste sündmuste eest: nõukogude liit lagunes, Saue tänavatel kõmmutasid kriminaalid üksteise pihta püstolivalanguid ja rahvaste vaheline vaen oli haripunktis. Marurahvuslikult meelestatud kiusajad ei mallanud ilmselt väga süveneda, et kodus ka vabalt vene keelt rääkiva Raineri ema oli tegelikult ukrainlanna.

Tänu kodust kaasa saadud kakskeelsusele jäävad keeled Rainerile ilmselt hästi külge, sest ka oma täielikult aktsendivaba ameerikapärase inglise keele õppis ta ära omal käel, peamiselt ohtralt MTVd ja teisi “lääne” telekanaleid vaadates. Nende pere jaoks oli sadade tuhandete nõukogude propagandast tüdinud eestlaste suurimaks unistuseks olnud satelliitkanalite vaatamine vaat et kohustus, sest tema isa oli juba 1989. aastal koju paigaldanud nõukogude Eesti ühe esimestest lääne satelliit-TV süsteemi. “Saue Sassina” tuntud elektroonikainsener on tegutsenud akustika- ja elektroonikaspetsialistina aastakümneid.

Tagantjärele on seda muidugi raske kindlaks teha, kuid see esimene “vabaduse nuusutamine” jättis Rainerisse kahtlemata kustumatu jälje. Ta on tänaseni veendunud, et suurimad väärtused elus on teadmised ja vabadus (liikuda).

“Meie elu on liiga lühike ja ressursse ei ole niisama raisata,” võtab ta oma säästliku ilmavaate kokku. “Minu jaoks on äärmiselt oluline mitte lihtsalt maailmas ruumi võtta, vaid olla inimkonnale mingil viisil kasulik.”

 

Foto: Nikkei

lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.