New York – Tallinn – Stanford

Olles ühe maailma parima ülikooli PR-inimene, on Lisa Trei ühtlasi ka mitteametlik Eesti esindaja, tutvustades Stanfordis oma teist kodumaad ja rahvuskaaslastele kohalikke kombeid. 

Ma kohtusin esimest korda Lisaga eelmisel talvel ühel eestlaste üritusel Palo Alto kesklinnas. Ilm oli luusse lõikavalt külm – jah, ka Californias võib olla talvel külm! – ja sini-punasesse paksu muhu kampsunisse riietatud naisterahvas astus minu juurde ning lausus sulaselges eesti keeles: “Me ei ole varem kohtunud, aga ma ma tean sind küll, sest minu kadunud isa naine on sinu ämma sõbranna!”

Hetkeks olin täielikus segaduses. Ometi tundsin kohe, et tegu on tõelise Eesti Asjaga. Sest on see ju ometi Eestis nii tavaline, et keegi on kellegi sõbra sõber või isegi kaugelt sugulane. Ja kuna lisaks kõigele selgus, et oleme mõlemad elukutselt ajakirjanikud, tundsin temaga kohe tugevat hingesugulust.

Alles hiljem sain teada, et Lisa on AINULT pooleldi eestlane. Tema ema Peggie on ameeriklane ja kuigi Lisa on ka ise sündinud USAs, kasvas ta üles erinevates Euroopa riikides. Esimest korda sattus ta Eestisse aastal 1985 ja kolis sinna elama nõukogude aja lõpus. Alles täiskasvanuna õppis ta selgeks eesti keele, abiellus eestlasega ning otsustas sinna jäädagi. Põnevamat kohta ei oleks ergu sotsiaalse närviga inimesele tol muutuste ajal võinud maakeral leidagi.

Nüüd on Lisa juba pea kakskümmend aastat USAs tagasi ning oma ajakirjanikuametist pisut kaugenenud. Ometi on ta jätkuvalt tõeline imenaine. Viimased 18 aastat on ta töötanud Stanfordi ülikoolis, sõites iga päev koju San Carlosesse, kus kasvatab üksi kolme teismelist tütart.

Stanfordis on ta aastate jooksul töötanud erinevatel töökohtadel, tema praegune ametinimetus on kommunikatsioonijuht humanitaar- ja reaalteaduskonnas ehk teisisõnu vastutab ta koos 20 kolleegiga Stanfordi suurima õppeüksuse rahastamise eest. Täpsemalt öeldes seisneb tema osakonna töö välise suhtluse korraldamises, aidates hoida Stanfordi suurepärast mainet maailma parimate ülikoolide seas kogudes sadu miljoneid dollareid vilistlaste ja annetajate toetustest (Stanford on eraülikool ning kuigi suur osa teadusrahastusest tuleb riiklikest fondidest, on eraannetused väga olulised).

Ühelt saarelt teisele

Hoolimata oma prestiizhssest ametikohast on Lisa väga maalähedane inimene, kes on uhke oma tagasihoidlike juurte üle. “Ma näen välja täpselt nagu mu Eesti vanaema,” kommenteerib ta pilti, mille üks sõber on riputanud Facebooki. Tõepoolest, välimuse järgi meenutab ta väga Alice Rosalie Treid, tüüpilist vähese jutuga, kuid töökat saarlast, kes sündis 1909. aastal Lümanda vallas. 1929. aastal sõitis tollal 20aastane Alice ihuüksi üle Atlandi ookeani New Yorki, et abielluda enda kauge sugulase Peter Treiga, kes oli juba mõned aastad varem Kõikide Unistuste Täitumise Maale kolinud. Unistused kipuvad sageli olema ilusamad kui tegelikkus ja nii jõudis ka Alice oma imedemaale täpselt sel hetkel, kui Ameerikat tabas börsikrahhi järgne Suur Depressioon. Olles raskustega harjunud, et heitnud eestlased meelt. Alice leidis tööd kohalikus pesumajas ja õmblustöökojas. Abikaasa Peter töötas aga aastaid majahoidjana Bronxi ja Manhattani linnaosades. Hiljem ostis Treide abielupaar ühe sellise maja päriseks endale ning elasid seal oma elupäevade lõpuni. Majas oli 55 korterit ja seal leidsid ulualaust paljud pärast Teist Maailmasõda Ameerikasse põgenenud Eesti pered.

Samas majas kasvas üles ka Lisa isa Alan ning ka Lisa ise veetis seal palju aega, kui temast sai ajakirjandusmagistrant New Yorkis asuvas Columbia ülikoolis. Ta mäletab neilt päevilt oma vanaema: “Ma armastasin teda kogu südamest isegi siis, kui ta vaikides mind jõllitas, kui me kahekesi tema Manhattani korteri köögilaua taga istusime. Kui ma küsisin, miks ta nii teeb, vastas ta eestlastele ürgomaselt: “Sest midagi paremat pole ju vaadata!”.

esto fotod2_Page_07

Lisa ja Alice Trei perekonna kodumaja trepil Manhattanil ca 1976. Foto Alice Trei erakogu.

Samuti mäletab Lisa oma vanaema juttudest seda, et kõik Ameerikas elavad eestlased on väga töökad, ülikooliharidusega ega pruugi tilkagi alkoholi. Üsna pea sai Lisa aimu, et tema vanaemal ei olnud alati päris kõiges õigus.

Lisa vanavanemad ei jõudnud kunagi tagasi oma lapsepõlvemaale Eesti suurimal saarel, aga Lisa ja Alan külastasid Saaremaad juba aastal 1989, mil see oli veel endiselt suletud nõukogude piiritsoon. Kui Eesti Vabariik sai taas iseseisvaks, sai Treide pere maareformi käigus Peteri perekonnale kuulunud maatükid tagasi.

Lisa pere omab siiani kinnisvara edela-Saaremaal, sest eestlaste jaoks on teatavasti maa omamine omamoodi märgilise tähendusega. Seda kirjeldab kõige paremini Anton Hansen Tammsaare oma rahvusliku eepose-mõõtu teoses “Tõde ja õigus”, mille Alan Trei koos oma teise abikaasa Inna Feldbachiga inglise keelde tõlkis. Kuna kirjanduspisik on perekonnas päritav, peab Lisa omakorda plaani kirjutada raamat oma vanaema kireva eluloo põhjal. Ka selle läbivaks motiiviks on tammsaarelik mõttetera: “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”.

Hull aeg nõuab hulle inimesi

Väikese Lisa vanemad kolisid palju mööda maailma ringi. Vahemikus 1965-83 elasid nad viies Euroopa riigis (Rootsi, Inglismaa, Taani, Belgia ja Shveits) ning Lisa ja tema vennad nägid alati vaeva, et lisaks kohalikele kommetele õppida selgeks kohalik keel. Lisa lõpetas ülikooli Inglismaal, mainekas Cambridge’is, kus ta omandas bakalaureusekraadi sotsiaalteadustes ja politoloogias. Seejärel otsustas ta pöörduda tagasi New Yorki, kust perekond aastaid tagasi oma rännuteed alustas.

Tagasi oma kodulinnas, asus ta tööle reporterina. Lisa tööks oli assisteerida pimedat kolumnisti, kes oli mafioosode kättemaksuna kaotanud happerünnakus silmanägemise karistuseks suurlinna organiseeritud kuritegevuse kajastamise pärast. Noor reporter puutus üha rohkem kokku ka ametiühingutega ning kajastas jooksvalt Rahvusvahelise Naisteriiete Tootjate Liidu tegemisi. See oli aeg, mil kergetööstus hakkas konkurentsivõimelisemate hindade pärast massiliselt kolima üle mere Hiina ning ameerika ametiühingud vajasid hädasti positiivseid uudiseid. Lisa leidis end peatselt olukorrast, kus heade uudiste leidmine raskustes virelevas majandussektoris oli üsna keeruline ning otsustas hoopis minna end erialaselt täiendama. Nii astuski ta Columbia ülikooli ajakirjanduskooli, kust sattus omakorda nii mõnigi kord oma vanaema Manhattani köögilaua taha kuulama jutustusi Eestist.

Olles küll juba ülikooli lõpetanud, kohtus Lisa just Columbias 1990. aastal sinna konverentsile esinema tulnud Marju Lauristiniga, kes oli tollal Eestis populaarse Rahvarinde üks eestvedajatest. Lauristin oli niivõrd mõjukas isik, et Lisa leidis end kuus kuud hiljem Tartu ülikoolist, õpetamas tulevastele Eesti ajakirjanikele selliseid aineid nagu “Uuriv ajakirjandus” ja “Erireportaazhid”. Kahjuks oli ta selleks ajaks juba läinud, kui mina 1998. aastal samasse osakonda õppima asusin, kuigi peahoone tagumises nurgas asunud zhurnalistikakateedri tolmuses õhus hõljus endiselt teatud igatsust “hea” ja “tasakaalustatud” ameerikapärase ajakirjanduskultuuri järele.

Lisa jäi Eestisse siiski oluliselt kauemaks kui algselt plaanitud: kuuest kuust sai kuus aastat. Lisaks loengute pidamisele töötas ta reporterina ajalehes “The Estonian Independent” ning tegi vabakutselisena kaastööd “The Wall Street Journalile” ja teistele rahvusvaheliselt tuntud väljaannetele, mis janunesid lagunevast nõukogude impeeriumist tulevate uudiste järele.

Lisa mäletab, kuidas ta ühes 1989. aasta juulikuus tehtud intervjuus küsis tuntud luuletajalt ja poliitaktivistilt Paul-Eerik Rummolt, millal võiks Eesti taas vabaks saada. “Viie aasta pärast,” vastas Rummo. Tollal tundus see ilmselt jaburalt optimistlik ennustus.

Ometi ootas Lisa kaks aastat hiljem ajakirjandusmajas oma kabinetis istudes tollal veel Ülemnõukogu nimetust kandnud parlamendi saalist taasiseseisvuse väljakuulutamise hääletustulemusi. See, mis oli tundnud aastal 1989 peaaegu võimatu, oli saanud tõeks varem kui keegi oskas oodata.

Tagasi juurte juurde

Nii nagu värskelt taasiseseisvunud riik vireles raskustes, olid ka Lisal keerulised ajad. Tema Eesti päritolu ei peetud millekski ning eestlastega oli üldse raske jutule saada, sest Lisa ei rääkinud eesti keelt ning tema suureks imestuseks ei osanud keegi kohalikest eriti inglise keelt. “See oli üsna üksildane aeg, aga seda suurem oli mu motivatsioon õppida ära eesti keel. Lõpuks ma seda tegingi, tänu perekond Oksale, kelle juures ma aastatel 1992-93 elasin, ja minu tollasele poisssõbrale, nüüdsele eksabikaasale, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt.”

Lisa sai “väliseestlasena” sageli avalikult halvustava suhtumise osaliseks: “See oli defitsiidiaeg, toidu- ja muu igapäevase tarbekauba leidmine oli paras stress. Inimesed suhtusid halvustavalt neisse, kel oli valuutat, kuigi ega ka selle eest ei olnud eriti võimalik midagi rohkemat osta. Samuti tekitas paksu verd teadmine, et ma võinuks soovi korral iga kell Eestist lahkuda. Ma elasin täpselt nii nagu kõik teisedki: teenisin oma igapäevast palka rublades, seisin talongisabades, rentisin tuba Mustamäe kortermajas, kasutasin ringiliikumiseks ühistransporti… ometi pandi minu sealviibimine pidevalt kahtluse alla.

Kui ma seletasin inimestele, et ma tahan rohkem teada saada sellest riigist, kust mu vanaema pärit on, nad ainult mühatasid arusaamatult ja jalutasid minema. Miks ma tegelikult Eestis olin? Ma olin seal ajakirjanikuna, sest selles riigis sündis iga päev olulisi uudiseid, kuigi elutingimused olid keerulised. Ma ei tahtnud olla Moskvas, kus oli niigi palju lääne väljaannete reportereid. Balti riikides oli samal ajal neid üsna vähe.”

Polnud siis mingi ime, et nende väheste välismaalaste seast leidis Lisa endale Tallinnas sõbrad, kellega sai märksa kergema vaevaga jutule kui tõrjuva olemisega kohalikega.

“Mind tutvustas Lisaga tema isa Alan, kes oli rännumees ja raamatusõber. Ma mõtlesin, et nii ägedal mehel peab olema ka äge tütar,” meenutab Scott Diel, ameerikalne, kes saabus 1992. aastal Eestisse USA valitsusasutuse Rahukorpuse vabatahtlikuna. Scott elab siiani Tallinnas, kus ta peab raamatuantikvariaati ja kirjutab kolumneid Eesti elust.

Scotti kolleeg Rahukorpusest, Jerry Wirth, jäi samuti Balti riikidesse pidama, aga elab nüüd Tallinna asemel Riias, ning veedab suved Ruhnu saare lummavas vaikuses. Temalgi meenub, kuidas ta enam kui 20 aastat tagasi Lisat kohtas, kes oli toona WSJ kaasautor. Üheskoos arutati teemasid, mida väikese Eesti kohta võiks laiale maailmale kajastada.

“Ma iseloomustaks Lisat kui mõtlevat ja päikeselist inimest,” kirjutab Jerry Riiast. “”Mõtlev” tähendab inimest, kel on hea haridus, aga samas ka pisavalt avar maailmavaade. ”Päikeseline” iseloomustab teda paremini kui lihtsalt “positiivne” või “rõõmus”, sest  “päikeseline” iseenesest sisaldabki neid omadusi. Lisa on inimene, kellega kohtumist ma alati ootasin. See ütleb ka tema kohta palju. Ma ootan neid kohtumisi jätkuvalt, kuigi tänapäeval toimuvad need pigem Facebooki vahendusel.”

Kodustatud Californias

Me elame üha virtuaalsemaks muutuvas maailmas ja seega polegi sidepidamise seisukohalt ausalt öelda enam suurt vahet, kas su sõbrad asuvad Eestis või Californias. Liiati võib ju igaüks nüüd asuda ka Eesti e-residendiks ilma et ta päriselt üldse oma jalga selle riigi pinnale tõstaks. Lisa eelistab oma suhteid Eestiga hoida siiski füüsilisemalt vanamoodsamatena.

“Ma tunnen suurt rahuldust sellest, et ma sain osaleda Eesti taasiseseisvumisprotsessis. Ma olen väga õnnelik, et nii minul kui mu lastel on Eesti passid ja ma kavatsen hea seista selle eest, et nad teavad une pealt, et Eesti on ka nende kodumaa.” Sara, Alise ja Kaia on küll sündinud Californias, kuid käivad Eestis igal suvel, et külastada oma isa ja mitte kaotada sidet isamaaga.

Lisa omakorda on loonud omamoodi Eesti saarekese keset Californiat ning pole mingit kahtlust, et paljuski just tänu tema säravale isikule ning aktiivsele võrgustikule tunnevad paljud eestlased end USA läänekaldal märksa kodusemalt ning paljud kohalikud teavad omakorda oluliselt rohkem Eestist.

“Meie jõudsime siia 1998. aasta novembris ja kokku saime kas selle aasta jõulupeol või kui 1999 üle hulga aja jälle Eesti kooli tegema hakati. Meie lapsed olid enam-vähem ühevanused ja me elasime lähestikku, nii et käisime perekonniti läbi,” meenutab Lisa lähedane sõber Leelo Kask.

“Lisa on kindlasti aidanud neid, kes Stanfordi tulnud, tema osa on olnud nii ajakirjanikuna kui Stanfordi töötajana Eesti toomine siinsete inimeste teadvusse ja nö Eesti asja propageerimine. Samas võlgnen mina talle kindlasti oma praeguse eesti keele õpetaja töö Stanfordis. Ja viimaste nädalate jooksul pole ta paljuks pidanud välja tulla erinevatele üritustele Stanfordis, et mind hoolega kõigile tutvustada. Nii et mind isiklikult on ta kindlasti väga palju aidanud ja ma olen talle väga tänulik,” sõnab Leelo.

Ka mind tutvustab Lisa ühel päeval oma töökaaslasele, kui läheme koos Stanfordi linnakus ühele kunstinäitusele. “Ohhoo, järjekordne eestlane!” hüüatab kolleeg. “Tundub, et teid on siin väga palju!”

 

Foto: Angela Drury

Read the English version here.

lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.