Startup-kooli kasvandik

Kerstin Karu on tüüpiline Silicon Valley alustav ettevõtja. Startupi-inimesed on omamoodi tõug, keda ei saa defineerida läbi soo, vanuse, rahvuse või hariduse; aga üks on kindel: nad on enesekindlad, optimistlikud ja täis pealehakkamist. Kerstiniga suheldes on need omadused kahtlemata kõige silmatorkavamad.

Hoolimata oma napist vanusest – 23 – on ta maailmas palju ringi rännanud, õppinud, proovinud erinevaid ameteid ja end teadlikult proovile pannud. Nüüd üritab ta käivitada ettevõtet Blast Innovations, see on mobiili- ja veebirakendus, mis pakub tarbijatele võimalust sotsiaalmeediakanalites toodetele ja teenustele suust-suhu reklaami teha ning teenida seeläbi plusspunkte ja kingitusi.

Olles saanud akadeemilise hariduse turunduse vallas Inglismaal Lancasteri ülikoolis, otsustas ta 2013. aasta suvel tulla end täiendama San Mateos asuva Draper University of Heroes vägagi praktilise kallakuga startup-kooli 6nädalasse suveprogrammi. Nagu sellistel puhkudel kombeks, sattus ta Silicon Valleysse tänu naljakate ja õnnelike juhuste kokkusattumisele.

Täpsemalt öeldes oli lugu selline, et sellal, kui Kerstin vuhtis Inglismaal eksameid teha, käis tema Itaalias elav ameeriklasest sõber Eestis, kus ta kuulis omakorda eesti juurtega riskikapitalisti Steve Jürvetsoni partneri Tim Draperi asutatud koolist Silicon Valleys. Sõber utsitas ka Kerstinit endaga koos kandideerima ning mõlemad võetigi programmi vastu, seejuures Kerstin sai stipendiumi, millega kaeti enamus 9500dollarilisest õppemaksust. Seda tänu sellele, et 22aastaselt oli tal silmapaistvalt palju kogemusi. Ehk aitas kaasa ka juhus, et sama kooli eelmises lennus oli lõpetanud tervelt kolm eestlast (vt siit videost alates 7. minutist, kuidas Draper University vilistlane Sten Dubin räägib kooli õppeprogrammist).

Oskus ennast edukalt “müüa” on kahtlemata startupi loomisel üks kriitilisema tähtsusega omadusi. Sul võib olla küll suurepärane idee, aga kui sa ei oska seda potentsiaalsetele investoritele või klientidele arusaadavaks teha ega suuda moodustada meeskonda, kes suudaks mõtteid ellu viia, võid oma Suure Idee sama hästi maha matta. Ühe tuntuma Silicon Valley startup-inkubaatori Y Combinatori looja Paul Grahami poolt 2005. aastal sõnastatud reeglite järgi on eduka startupi loomiseks vaja ennekõike ideed, häid inimesi, raha ja aimdust selle kohta, mida potentsiaalsed kliendid soovivad.

Kui lisada siia juurde olulise komponendina veel julgus põruda, läbi kukkuda ja uuesti proovida, võibki nende punktide põhjal jutustada Kerstini “loo”:

1. Ole julge ja katseta

Juba Manchesteri lähistel asuvas Lancasteris õppides oli Kerstin koolis suur aktivist, juhtides ülikooli ettevõtlus- ja turundusklubi ja olles ettevõtlusest huvitatud tudengite assotsiatsiooni The National Association of College and University Entrepreneurs (NACUE) regioonijuht.

Ebaeestlaslikult avatud ja hakkaja olemisega Kerstin on sündinud muide hoopis Kanadas, kuhu tema vanemad olid sattunud alles sügaval nõukogude ajal. Kui Eesti sai taas iseseisvaks riigiks, otsustasid nad taas kodumaale naasta. Justkui sellest kultuurishokist olnuks veel vähe, said nad emaga nõukogude rezhiimist vabaneda üritava idablokiga tutvuda veelgi põhjalikumalt, elades kaks aastat hiljem mõnda aega ka hiljuti diktaator Nicolae Ceausescu rezhiimist vabanenud Rumeenias.

Tagasi Eestis, lõpetas ta 2010. aastal Prantsuse lütseumi, mida meenutab tänutundega kui kooli, mis oma tiheda teatrikülastuste graafiku ja hiiglasliku kohustusliku kirjanduse virnaga andis tugeva põhja just kultuurialadel. Kui õrnemas eas unistas ta isegi näitleja elukutsest, siis keskkooli lõpuks olid tema sihid juba märksa maisemad: ta teadis, et tahab õppida turundust ning asus omal käel õppima videotöötlust ja veebidisaini.

Ometi inspireeris ehk just klassikaline kirjandus ja kunst teda aasta enne keskkooli lõppu veetma suve Euroopa kultuuri hällis, Kreekas. Kerstin ei käinud seal mitte turistina templivaremeid külastamas või rannas peesitamas, vaid alustas Hollandi turistidele suunatud rannakuurortis piletite müügiga. Kõikvõimalikke kontserdi- ja peopääsmeid suutis ta puhkajatele maha ärida nii ohtralt, et temast sai kiirelt kuurorti üks parimaid piletimüüjaid ning 18aastaselt pakuti talle kuurorti turundusjuhi kohta.

Selle edu tuules suundus ta Kreekasse tagasi järgmiselgi suvel, kui oli juba Inglismaal ülikooli sisse saanud. Sedakorda otsustas ta aga proovida täiesti uut ametit: “Kuigi mulle pakuti sama töökohta, mis eelmisel suvel, tahtsin ma ära proovida baaridaami ameti. Minu jaoks oli tõsine kaif see, et ma sain inimeste meelt lahutada.” Ta õppis kiirelt ära kokteilide segamise ning ei pea vist lisama, et peatselt oli tal baaris lausa oma lett, mille kassa oli igal õhtul baari kopsakaim.

Ülikoolis õppides hakkas teda õppetöö kõrvalt huvitama, kuidas koodiga kavaldades veebilehti Google’i otsingumootoris kõrgemale kohale saada ehk kuidas töötab programmeerijate keeles “search engine optimization” (SEO). Selle mudeli prooviks lõi ta distantsilt töötava riideäri, mis hakkas korralikult raha sisse tooma: talle endalegi suureks hämmastuseks selgus, et eesti naised tahavd osta just selliseid riideid, mida müüakse oluliselt soodsama hinnaga Suurbritannia kaubanduskettides. Ometi ei olnud see päris see valdkond, milles ta tahtnuks end tõsisemalt tõestada.

2. Leia õiged inimesed
Kui Grahami järgi on olulisem leida enne hea idee ja siis otsida selle realiseerimiseks õigeid inimesi, siis Kerstinil käis see vastupidi. Esimene “õige inimene” tema teel oli ilmselt Tim Draper, kellest ta sattus koolis õppides suurde vaimustusse.

“Draper paneb sind suurelt mõtlema,” kiidab ta aasta pärast kooli 3. lennu lõpetamist. “Ta on ise väga innustav, väga optimistlik inimene. Ta on kahtlemata väga tark mees, kel on loogiline mõtlemisvõime, kuigi eks ta ole seejuures ka veidi kreisi. Ja kõik need inimesed, keda ta sinna esinema kutsub, on siiralt inspireerivad.” Draperi tudengitele käivad esinemas sellised Silicon Valley hiiud nagu SpaceXi ja Tesla juht Elon Musk ja Zappose asutaja Tony Hsieh, aga ka nö vana-kooli tehnoloogiagurud, näiteks Atari asutaja Nolan Bushnell ja muidugi Tim Draperi isa, Bill Draper, keda peetakse üheks kogu riskikapitali-tööstusharu asutajaks ja keda tuntakse koolis hellitavalt kui “papa-Draper”.

Draper mõjus koguni nii inspireerivalt, et Kerstin loobus pärast temalt laekunud tööpakkumist algsest plaanist minna tagasi Inglismaale, ning jäi hoopis San Mateosse järgmist lendu juhendama. Loomulikult oli tugev argument jäämise kasuks ka see, et Silicon Valleys on startup “skene” mistahes muu maailma tehnoloogiakeskusega lihtsalt niivõrd palju kirevam ja sõna otseses ja kaudses mõttes rikkam. Ainuüksi igasugu üritusi ja konverentse, kus omasugustega mõtteid vahetada ja ideid peegeldada, kohalikus kõnepruugis “networkida”, on praktiliselt igal nädalal.

Täpselt ühel sellisel üritusel leidiski Kerstin ühise jututeema Mark Cheniga, kes oli varem 13 aastat töötanud Ciscos tarkvarainsenerina ning asutanud oma mobiiliäppide firma. “Meil tekkis kohe hea klapp ja tunne, et täiendame teineteist,” seletab Kerstin. “Mina olen õppinud turundust ja tema on klassikaline tarkvarainimene.” Mark tutvustas teda omakorda kahe Cisco- ja Adobe-taustaga sõbrale ja uus meeskond oligi sündinud.

Lisaks igapäevasele meeskonnale leidis Kerstin ühelt järjekordselt konverentsilt endale ka isikliku mentori, Michelle Fisheri, ingelinvestori, kes ei pea paljuks nõustada alustavaid ettevõtjaid lisaks üldistele finantsküsimustele ka üldfilosoofilisemas plaanis. Näiteks on ta Kerstinile jaganud tõhusaid suuniseid, kuidas naisena selles meestekeskses maailmas iseendaks jääda. Sest startup-keskkonnas, kus pinevus ja pinge on pidevalt õhus ja veri vemmeldab, ei ole paraku haruldased ka lood, kus suures ülekaalus olevad mehed kipuvad naisi ahistama.

“Kui näiteks tuleb mingi mees mingi labase ettepanekuga, siis tuleb ta lihtsalt nii stiilselt paika panna, et silm ka ei pilgu, ja ta saab aru, et ta käitus nõmedalt,” teab Kerstin omast kogemusest. “Ise üritan oma käitumise ja väljanägemisega näidata seda, et ma olen siin vaid professionaalsel eesmärgil. Võibolla ma tahaks ka mõnikord naiselikum välja näha, panna kleidi selga, aga siis pean seisma silmitsi eelarvamusega, et mida see 23aastane küll ettevõtlusest teab.”

3. Leia õige idee 

Igatahes tundub, et Kerstinil pole enese kehtestamisega probleeme olnud. Koos üksnes meestest koosneva kollektiiviga hakkasid nad täpselt aasta aega tagasi töötama idee kallal luua ühtne koodisüsteem, mis avab uksi, täidab kõikide kliendikaartide funktsiooni ning on omakorda identifitseerimiskood. Tiimi tööversioonis kandis projekt eestikeelset nimetust “Karu”, sest see oli meeskonna aravates lihtsalt lahedalt lühike ja lööv nimi.

2013 sügisel käis tiim oma “Karuga” SFis Dreamforce’i hackathlonil, kus tekkis aga ootamatult uus äriidee, mis tundus parem ja lihtsam. Liiati oli kuulda, et sellised tehnoloogiahiiud nagu Apple ja Google arendasid juba sarnaseid tooteid.

Novembris saigi aasta idee sünnist, firma registreeriti jaanuaris. Millega siis Blast Buzz täpselt tegeleb?

Sisuliselt on tegu sõbralt-sõbrale suunatud turundusega. Kasutajal on võimalik mobilliäpi vahendusel oma lemmikbrändide toodetele ja teenustele läbi oma isiklike sotsiaalmeedia kanalite suust-suhu reklaami teha ning seeläbi preemiapunkte teenida, mis konverteeritakse vastavalt rahaks, vautšeriteks või toodeteks. “92% inimesi hoolib sellest, mida sõber neile soovitab, mitte reklaam,” seletab turundusspetsialist Kerstin. “Näiteks joon ma ära pudeli Coca-Colat ja panen sellest pildi Instagrami ja kui omakorda kümme minu sõpra laigivad seda, siis Coca-Cola annab mulle kui lojaalsele kliendile tasuta uue pudeli või firma logoga nänni.”

Teenuste ja toodete osas on praeguseks esindatud 9 erinevat kategooriat ning sotsiaalvõrgustikest on teenusega liitunud Facebook ja Twitter, uuest aastast lisanduvad ka teised populaarsed sotsiaalmeediakanalid ja platvorm saab uue kujunduse.

4. Leia raha

Huvitavaid ideid ei saa ka ägeda meeskonnaga teostada ainult õhinapõhiselt, iga ettevõte vajab arenemiseks teatud algkapitali. Kerstin suutis siin jällegi oma ideega muljet avaldada Tim Draperile, kes oli valmis nende ideed rahaliselt toetama.

“Timil puudub tüüpiline mudel, kui tuleb ette, et ta oma õpilaste ideedesse investeerib – ‘investeering’ võib olla raha, tasuta majutus või tööpind,” seletab Kerstin. Üldiselt on väga harv juhus, kui Draper mõne õpilase startuppi suure rahalise investeeringu teeb. Tema mudel idufirmadesse raha panemisel on enamasti üks: ta väljastab vahetusvõlakirja ehk convertible note’i, mille realiseerimiseks on aega täpselt 12 kuud. Kui ettevõte selle ajaga käima läheb, siis võla tagasinõudmise asemel võtab ta endale osaluse ettevõttes (tavaliselt on sellistel puhkudel VC osaluse protsent 5-20% ettevõtte väärtusest), teisel juhul kannab selle summa lihtsalt kahjudesse. Kui on lootust mõne tehingu pealt palju võita, võib teiste pealt ka pisut kaotada.

“Kui sa avardad noorte inimeste maailmapilti, siis nad lähevad ja teevad ägedaid asju,” nendib Kerstin. “Kui Tim Draper on nõus kuhugi investeerima, siis ta ikka võtab ka osalust vastavalt.”

5. Ole valmis põruma

Kerstini lugusid kuulates jääb mulje, et tal on elus kõik läinud kadestamisväärselt hästi ning ta on pea seljas sammunud ühelt võidult teisele. Päris nii see siiski ei ole ning ta ei häbene tunnistada ka läbikukkumisi.

Draperi ülikooli “lõputööna” peab iga meeskond esitama oma “pitchi” ehk kindlasse ajaraami mahtuva müügikõne. “Huhh, see pitch day oli jube!” väristab ta õuduses õlgu. “Sul on kaks minutit aega ja sa pead rääkima millestki, mis on sulle nii oluline, et mine hulluks! Ma mõtlesin, et ma olin ülikoolis küll ja küll harjutanud avalikku esinemist (Inglismaa ülikoolides nii levinud public speakingut), vahetult enne Draperisse tulekut ka Inglismaal TEDx konverentsil esinenud, aga seal koha peal see kaks minutit läks nii kiiresti ja siis jooksis ka slaidide vahetamise nupp kinni, nii et ma jõudsin läbi ainult pooled slaidid…”

Elu ei jää aga ühe ebaõnnestunud presentatsiooni pärast seisma, vaid veereb omasoodu edasi.

“Mul läks see esimene esinemine aia taga, aga ma õppisin sellest: sa pead harjutama, pead olema sorav, pead slaidid läbi mängima, et clicker ei jookseks kokku, hea oleks harjutada sõbraga või peegli ees. Närv jääb sisse nagunii.”

Kerstin lisab, et talle on Silicon Valley ja üldse USA ärikultuuri juures väga sümpaatne see, kuidas ebaõnnestumist peetakse normaalseks osaks õppimises ja arenemises, et teha asju tulevikus paremini, ilma, et ettevõtjale jääks seejuures eluks ajaks külge läbikukkuja häbimärk. “Kui peaks juhtuma, et meil läheb vaja plaan B-d, siis tuleks käiku uus ärimudel ja platvorm saaks teise kuju. Kui ka see plaan peaks ebaõnnestuma, jääksime siiski oma liistude juurde ehk jätkaksime tarkvaraarendusega, kuid ilmselt teises valdkonnas.”

 

Foto: Kätlin Rebane

Read the English version here.

lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.